Sada aastat tagasi asendas käimlat põllumaa

1920. aastatel tehti tudengite ja arstide korjatud andmete abil Eestis põhjalik ülevaade hügieenioludest: siis oli käimlaid vähem kui pooltes taludes ning maarahvas pesi nägu keskmiselt kord nädalas.

Vahetult enne Teist maailmasõda aga avaldas toonane Päevaleht eestlaste puhtuse teemal kriitilise ja moodsa ühiskonna jaoks häbenemisväärt sisuga artikli “Millest avalikult ei räägita”.

Sellest selgub, et enamik kehvemaid inimesi pesi üleni oma keha kahe nädala tagant pesuköögis või korteris.

Saunas käidi ainult suurte pühade eel, suvel pesti end meres või teistes veekogudes. Keskklassi kuuluv inimene pesi end saunas keskmiselt kahe nädala tagant. Harva saunaskäimise põhjuseks peeti saunade vähesust.

Vannitoad olid toona 10 protsendis Tallinna ja kolmes protsendis Tartu korterites, mujal oli neid veelgi vähem.

Pole enesestmõistetav

Sagadi mõisas öömuuseumi ürituste raames loengu pidanud Eesti Vabaõhumuuseumi teadusdirektor Heiki Pärdi, kes on kunagisi hügieeniolusid põhjalikumalt uurinud, tuletas meelde, et puhtus või mustus ei ole asjad, mis peavad iseenesest olema. Need on väga subjektiivsed, umbes nagu ilu ja inetuski, ja sõltuvad sellest, kuidas me asju näeme.

Paljudki kunagised kombed tunduvad meile võõristavad, kuid samas ei kujutanud maarahvas sadakond aastat tagasi ettegi magamist valgete linade vahel või kaks korda päevas duši all käimist.

Eestlaste elulaad oli seotud maaviljelusega. Samas toas, kus elati, peksti ka reht ning talvel külmaga said seal ulualust linnud ja väiksemad loomad. Loomade eest tuli hoolitseda sama hästi kui iseenda eest ning seepärast ei pannud keegi niisugust käitumist imeks. Samuti ei olnud kristlikus maailmas kombeks ihule liiga suurt tähelepanu pöörata, sest kõige olulisem oli vaim.

Taluinimestele oli väga raske selgeks teha, miks täid, prussakad ja lutikad on pahad, kui nendega on aastasadu koos elatud. Tõsi küll, näiteks täidega peeti ka mõningast võitlust, mis ei olnud eriti tulemuslik, kuid kilgi laulu peeti isegi ilusaks.

Pärdi sõnul oli Eesti maarahva seas üsna levinud komme, et pühapäeval said vanemad naised kokku ning panid pea meeleldi üksteise sülle. Peast otsiti täisid ja vajutati need puruks – nii hoolitseti oma keha eest ja ühtlasi veedeti mõnusalt juteldes aega.

Igasuguseid ettekirjutusi peeti härrade või linnavurlede soovimatuks sekkumiseks külaellu.

Heiki Pärdi tõi näiteks eelmise sajandi alguses külarahva koostatud kirja koolijuhatajale, kes oli murelik lastelt leitud täide ja kirpude pärast.

“See on meie eraasi, kus meie ennast peseme, ei teistel ole sellega pistmist. Need meie omad kirbud, küllap need ise ka toidame,” seisis kirjas.

Võitlus käimlate eest

Veel vähem kui saja aasta eest oli maarahva seas üsna tavaline, et talviti kasutati väljakäigukohana lauta, kus oli nagunii loomade sõnnik. Ning see väike kogus, mis inimestest sinna maha jäi, ei olnud märkimist väärt.

Suvel aeti oma asjad ära nii-öelda vabas looduses, mida talude ümber oli piisavalt.

Kui tänapäeval naised ka väiksema häda tegemiseks istuvad või kükitavad, siis alati see nii ei ole olnud - naised said oma toiminguga vilunult püstijalu hakkama.

Aluspesugi on võrdlemisi uus asi. Suur osa Eesti maarahvast harjus seda kandma alles eelmise sajandi esimestel kümnenditel. Enne seda oli tavaline, et kui naisel pissihäda peale tuli, võttis ta kerge harkseisu, tõmbas maani ulatuva seeliku käega pisut ettepoole ning ajas asja ära.