Ehkki viimastel aastatel on Eestis nii Euroopa Liidu kui ka oma rahaga tehtud hulganisti projekte, on meil jätkuvalt piirkondi, kus vee kvaliteet ja selle puhastamine ei ole nii heal tasemel kui olema peaks.
Tiiu Noormaa: Viimane kutsung eurotoetuse rongile
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nüüd on viimane aeg sellega tegeleda, sest viimased euromiljonid, millega joogi- ja reoveega seotud töid teha, on veel saadaval. Peale seda oleme omapäi ning oma rahakoti peal, sest on enam kui kindel, et peale aastat 2013 Euroopa Liit meile sellisteks tegevusteks toetust enam ei anna.
Nõuete ehk keerulisema sõnaga “direktiivide” täitmist nõuab ta aga küll.
Miks räägitakse pidevalt direktiividest ja nende täitmisest? Euroopa Liiduga ühinedes andis Eesti mitmeid lubadusi ning üks paljude hulgast oli ühisveevärgi ja kanalisatsioonitorustike ning reo- ja joogiveepuhastusjaamade vastavusse viimine heaoluühiskonna standarditega ehk lihtsamalt öeldes on meil kohustus tagada kõigile eestimaalastele puhas joogivesi ning reovee korralik käitlemine.
Nõuete täitmiseks ja meie kui vana Euroopaga võrreldes majanduslikult vähem arenenud piirkonna järele aitamiseks hakati Eestile juba enne liitumist EL-iga vajalikeks investeeringuteks toetust andma.
Tänaseks on läbi KIK-i veeprojektidele erinevaid eurotoetusi antud ligi üheksa miljardit Eesti krooni.
Euroopa Liidult aastateks 2007-2013 eraldatud 6,4 miljardist on rahastusotsustega katmata umbes 500 miljonit krooni, millele lisandub varasemate taotlusvoorude projektide odavnemistest vabanev raha. Selle raha saamiseks tuleb kiirelt tegutseda, sest järjekorras kolmas ja tõenäoliselt viimane taotlusvoor läks just lahti.
Soodne aeg
Nõuded ja võimalik trahv pole aga ainsateks põhjusteks just nüüd toetust taotlema tulla. Nagu öeldud, ei toeta Euroopa Liit peale 2013. aastat enam meie nii laiaulatuslikke veeinfrastruktuuri projekte, sest oleme EL-i silmis jõudnud heale tasemele ning suured abirahasummad lähevad pigem uutele liikmesriikidele.
Seega tuleb kõik tulevased investeeringud teha sajaprotsendiliselt oma rahadega, mis on Euroopa Liidu kuni 85protsendilise toetusega võrreldes rahakotile tunduvalt suurem löök. Niisiis, kui on valida, kas panustada ise 15 või 100 miljoniga, on mõistlikum valida esimene ehk kasutada EL-i toetust.
Tõsi, majanduslikult on hetkel raske aeg ning omaosaluse leidmine on keeruline, kuid igal halval on alati ka head küljed. Antud juhul on selleks ehitushindade märkimisväärne odavnemine, mis on mõnel juhul vähendanud investeeringu maksumust suisa poole võrra.
Mida odavam on aga projekti kogumaksumus, seda väiksem on omaosaluseks vajalik summa. Ühtlasi tähendab see ka seda, et meil on võimalik teha vähema rahaga enam ehk toetada rohkem projekte kui ehitusbuumi tipphetkel arvasime.
See on hea sõnum eelkõige just pisematele omavalitsustele ja vee-ettevõtetele, kes muidu oleks võinud toetusesaajate ringist täielikult välja jääda. Suured projektid oleks vanade hindadega neelanud kogu olemasoleva toetusraha, jättes väiksemad oma isiklikule rahakotile lootma.
Problemaatiline omaosalus
Kuid ikka jääb probleemiks omaosalus ning selle leidmine. Valikuid on mitmeid ning üks neist on laen. Tõsi, riik hoiab kiivalt silma peal, et omavalitsuste laenukoormus ei ületaks lubatut ning ka pangad on jätkuvalt pigem tõrksad laenuandjad.
Siiski pole ka siin võimatut olukorda, sest mõeldes europrojektide kaasfinantseerimisele, võttis riik möödunud aastal Euroopa investeerimispangalt soodsatel tingimustel laenu, millest osa mõeldud just veeprojektide kaasrahastamiseks.
Teisisõnu saab veeprojekti tegija riigilt – ehk täpsemalt KIK-ist – soodsatel tingimustel laenu, et oma projekt ellu viia. Kuna enamasti haldavad ühisveevärki omavalitsuste loodud ettevõtted ning nemad on sageli peamisteks taotlejateks, võtab omavalitsuse asemel laenu hoopiski ettevõte. Nii puudub ka surve omavalitsuse laenukoormusele. Ettevõtte enda laenukoormus on küll suur, kuid õigetel alustel ja mõistlikul hinnapoliitikal toimiv vee-ettevõtlus tagab laenu tagasimakse. Nii saab vajalik investeering tehtud ning euroraha kasutatud.
Puhas joogivesi otse meie kodusest kraanist on miski, mille olemasolu peaks olema elementaarne. Täpselt sama elementaarne peaks olema ka korralikult toimiv reoveepuhastus, mis omakorda tagab puhtama põhja- ja pinnavee ehk looduskeskkonna.
Kuniks on veel võimalust veevarustust ning -puhastust Euroopa Liidu toel parandada, oleks narr seda mitte teha.