Eesti Energia struktuurimuudatused pandi viimase tormiga tõsiselt proovile.
Lembit Kaljuvee: Uuendused jäid tormile alla
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Minu hinnangul ei saanud energeetikamonopol möödunud tormijärgsete elektrikahjustuste likvideerimisega hakkama.
Kui ikka nädal pärast tormi pole paljudes piirkondades voolu, on tegu energiafirma võimetusega oma klientidele hädapärast abi pakkuda.
Kui maavanem ja omavalitsuste juhid ei tea, millal tema piirkonnas üks või teine küla taas madalpingevõrku ühendatakse, on tegu monopoli hoolimatusest tekitatud infosuluga.
Samas on meil kohapeal elektrifirmad, kellel on lepingud Eesti Energiaga avariide likvideerimiseks, kuid need ei tea üldse, mida Eesti Energia kavatseb pärast tormi teha. See on ressursi raiskamine, mille tõttu kannatavad tavalised inimesed.
Dispetšerite koondamine
Helistades Eesti Energia avariitelefonidele, vastab automaatvastaja nii tavakodanikule kui ka kohalikele vastutavatele ametnikele. Nii kaob tõesti mõte luua maakondlik kriiskomisjon, sest tähtsaim pool, Eesti Energia, ei jaga teavet.
Minu kõned vastava ala asjatundjatele selgitasid olukorda: kolm päeva pärast tormi oli firmal lõpuks mingi pilt keskpingevõrkude kahjustustest, kuid madalpinge (mida kasutavad meie kodud) suhtes valitses täielik segadus …
Põhjuseks on Eesti Energia struktuurimuudatused, kus ettevõtte ökonomistidest ja juristidest juhid leidsid, et maakondlikku dispetšerteenistust pole vaja. EE reformide tulemusena kaotati maakondlikud dispetšerkeskused, alles jäid Tallinna ja Tartu keskus.
Kujundlikult – kahepõhjalisest naftatankerist tehti ühepõhjaline, mis teadupärast on keskkonnale kordades ohtlikum.
Reaalses elus toimusid Eesti Energias struktuurimuudatused nii, et kui mõni elektriinseneriharidusega töötaja julges muudatuste vastu protesteerida, siis sunniti ta vaikima või töölt lahkuma.
Ökonomistidest ja juristidest Eesti Energia juhtkond võttis üle nn Rootsi mudeli, kus aga tingimused on teised ja veel korra kujundlikult – me pole valmis selle ühepõhjalise tankeriga Eestis hakkama saama.
Selleks peaks võrkude kvaliteet teine olema. Kuid võrkude töökindluse parandamine on väga kallis töö, mille maksab kinni tarbija ja inimestel seda raha pole.
Nii et odavam oli igal juhul pidada maakondlikku dispetšerteenistust, kes teavitas kohalikke inimesi ja elektrifirmasid elektrihäiretest.
Üks näide Rakke lubjatehasest: kui sinna sõidab brigaad tehases voolu taastama, siis võiksid nad mõne väikse liigutusega taastada elektriühenduse ka mõnes lähedases asulas.
Kuid neil avariibrigaadidel puudub tervikpilt, nad on sunnitud järgima juhtnööre, mis tulevad ülevalt poolt. Kas sealgi aga tervikpilti kohalikest elektriavariidest kohe võtta on? Nii raisatakse aega ja tööjõudu.
Teine näide rannaäärsest külast, kus turismitalu pidav pere saab oma aastase tulu vaid umbes kümne soojema nädala jooksul. Kui talus pole kaks nädalat voolu, siis kaotus on viiendik aastatulust. Samas ei tea talupidaja, millal ta võib loota voolu tagasitulekule, keegi temaga ei suhtle.
Teised saavad hakkama
Side-, RMK töötajad ja teedehooldajad hakkasid kiiresti ja tulemuslikult tormikahjustusi eemaldama. Samal ajal teatab Eesti Energia oma avalike suhete teenistuse kaudu järjest kaugemale nihkuvatest avariide likvideerimise kuupäevadest.
Huvitav, me võtame vastu monopolide vastaseid seadusi, kuid juristist majandusminister Juhan Parts ei näe sedagi, kuidas energiamonopol teeb struktuurimuudatusi, mis halvendavad tavatarbija olukorda. Eesti Energia kuulub ikkagi riigile ja riik vastutab, kui ettevõte oma tööga toime ei tule!
2001. aasta torm oli Eestis palju tugevam, kuid siis saadi olukord kiiremini kontrolli alla, sest siis olid olemas ka maakondlikud dispetšerid.
Ma ei arva, et oleks võimalik taastada maakondlike dispetšerite võrku, kuid võimalused energiafirma kiiremaks reageerimiseks olukorrale ning ka inimeste teavitamiseks oleks võimalik luua.
Kuni me jõuame tasemele, kus saab elektrisüsteemide automaatset sisse- ja väljalülitamist kontrollida kohapeal käimata. Nii nagu Rootsis, aga nagu mainisin, see nõuab väga palju raha.
Praegu oleks võimalus IT süsteemide baasil luua piirkondades punkte, mis oleks EE põhikeskusega ühenduses ning annaks adekvaatset infot nii EE keskusele, samuti jagaks omavalitsuste kaudu ka tarbijatele teavet toimuva kohta.
Siis ehk teaks Eesti Energia juhidki, mis EE võrkudega tegelikult toimub ja suudaks vajaliku kiirusega reageerida.