Pikk elu on toonud seitse rahavahetust

Eesti oma raha ajalugu ulatub 1919. aastasse. Aasta pärast Eesti iseseisvumist 1918. aastal hakkas Eesti vabariigis kehtima Eesti mark. Vähem kui kümne aasta pärast, 1. jaanuaril 1928, tuli käibele Eesti kroon, mis oli võrdne senise saja margaga.

1922. aastal sündinud Leili mäletab, et elu iseseisvunud Eestis oli kallis ja rahal väärtust. Üheksaaastasena teise klassi minnes tuli vihiku eest maksta viis senti Eesti rahas. Viis senti maksis ka kanamunapaar – talutoodang oli aga nende pere põhiline sissetulekuallikas. “Mitu muna sa siis pidid ära andma, kui sitsirätt maksis 75 senti,” arutles Leili.

1929. aastal sündinud Otto meenutas, kuidas ta poisikesena isale nurgapealsest poest tuttava müüja käest suitsu käis ostmas. Kaamelite ja paplitega kaunistatud Karavani suitsupaki eest tuli välja käia 20 senti. Jäätis ja prantssai maksid viis senti.

Vene rubla tõi jalgratta
Kauba eest tasumine käis niinimetatud võlavihiku alusel – kõik, mis poest osteti, pandi vihikusse kirja ja maksti alles palgapäeval. Miks nii tehti, kui oleks võinud ka kohe tasuda, ei osanud Otto öelda.

Kallist elust teab temagi rääkida. “Isa tahtis jalgratast, aga see oli nii kallis, et ei jõudnud seda osta,” kõneles Otto.

Elu läks odavamaks pärast Nõukogude okupatsiooni 1940.-1941. aastal, kui 24. novembrist 1940 hakkasid kehtima Vene rublad ja niinimetatud tšervoonetsid. Raha vahetati kursiga üks kroon 1,25 rubla vastu. Esialgu jäid ka Eesti kroonid mõneks ajaks kasutusele.

“Kui venelane sisse tuli, ostis isa ratta,” ütles Otto, kellel on siiani alles isa kaherattaline, mille sadula aknast sisse tunginud pommikild puruks rebis.

18aastane Leili töötas tol ajal põllutöölisena. Suuremates peredes kartulinoppimisel abiks käies oli päevateenistus 20 rubla. “Poed olid nii tühjad, et ega selle teenitud rahaga suurt midagi peale hakata ei olnudki. Mahta (Leili õde – toim.) ükskord tuli, oli ostnud kaks rätti. Ja mina sain ühe pruuni kannu, mis siiani alles. Maksin veel kaheksa rubla selle eest,” nimetas Leili neid väheseid asju, mis tol ajal muretsetud sai. Enamik vajaminev toodeti endiselt oma talus, vähest raha teeniti või ja piima müügiga.

1941. aastal tuli sakslane riigimarga ja -penniga (Reichsmark), mis oli sõjaaegne okupatsiooniraha oma hallide pennidega. Seda päris õiget Saksa marka (Deutschmark) sattus aeg-ajalt siingi käibele, kui saksa sõdurid puhkuselt tulid ja mõni mark taskus juhtus olema.

Sakslane Vene rubla käibelt kohe ei kaotanud. Poes kehtisid esialgu nii Saksa margad kui Vene rublad – maksid Vene rublaga, aga vahetusrahana said tagasi Saksa margad.

Otto ütles, et riiete ja jalanõude ostuks pidi olema luba, toidu hankimiseks toidukaardid. Ta mäletab veel, kuidas ta koolist antud loa alusel endale saapad jalga sai.

Poeriiulitel olid Leili sõnul vaid paberist mänguasjad. “Ega meil, suurel perel, muidu olnud 7000 Saksa marka, mille ära andsime, kui venelane uuesti tuli.” Nimelt korjas venelane 1944. aastal, mil ta Eesti teist korda okupeeris, kokku Saksa margad. Neid anti poodi ja mõnikord tuldi neile koguni koju järele.

Venelane tõi endaga raha, millel Leili kinnitusel väärtust ei olnud, küll oli neil mõõtmetelt suurust. Kord müüs Leili abikaasa Augustiga Tallinna turul siga, mille eest saadi 12 000 rubla. “August ütles, käi minu järel, ise pani rahanutsud kahele poole põuetaskusse,” jutustas Leili seamüügist.

Pärast esimest rahareformi 14. detsembril 1947. aastal, mille venelane korraldas, tulid käibele väikest mõõtu Vene rublad ja kurss muutus. Venelane jõudis veel teisegi rahareformi teha, seda 1. jaanuaril 1961. aastal, kui vahetati ümber kogu paberraha, samaks jäid 1-, 2- ja 3-kopikalised.

Põllutöödega teenis Leili kaks ja pool kuni kolm rubla päevas. Kõige viletsam leib ehk niinimetatud puhanka maksis kaksteist kopikat, sai oli ka kaksteist kopikat, täpselt sama palju maksis tühi klaaspudel. 50 kopikat tuli välja käia bussipileti eest Rakveresse.

Kopsakas pension
“Pärast, kui juba sovhoositööline olin, maksti head palka. Ühel sügisel sain preemiat, koos palgaga tegi kokku 6000 rubla,” kõneles Leili ning rääkis sellest, kuidas siis oli kombeks, et palgapäeval tuli hoiukassast kohale inimene, kellele sealsamas võis oma raha arvele viimiseks ära anda.

Pensionile jäi Leili 1977. aastal ja hakkas saama 65 rubla pensioni kuus. Et ta viimased neli aastat enne pensionile jäämist oli töötanud laudas lüpsjana, oli tema pension teistega võrreldes oluliselt suurem. Näiteks abikaasa sai samal ajal ainult 27 rubla kuus, sest tema palk eelnevatel aastatel oli väike olnud.

Leili sissetulek suurenes ka seetõttu, et ta enne pensionile jäämist oma põllumaa ära andis.
“Andsin põllumaa ära, seda ma pidada ei saanud. Kui oleksin põllumaa alles jätnud, siis ma nii palju pensioni poleks saanud,” selgitas naine, kes oma 65 rublaga kuus elas hästi, sest pidas veel lehma.

Autojuhi ametis olnud Otto sai kõige suuremat pensioni, mis üldse saada oli võimalik – tervelt 133-135 rubla kuus, sest tema tööstaaž oli suur, isegi üle vajaliku normi.

Eesti taasiseseisvumisega 1991. aastal tuli 1992. aastal kasutusse jälle Eesti kroon. Eesti kroonides jäi Leili pension alla 1000 krooni, samal ajal hinnad tõusid.

Euro tuleku kohta ütleb Leili, et eks see esialgu harjumatu ole, aga kui kõik eelnevad rahatähed elu jooksul omaks võetud, küll kohaneb ta pikapeale ka euroga.

Kõik rahatähed läksid kaubaks

Rakverlane ja meelelahutaja Ants Viermann korraldas samal päeval, kui Vene rubla Eesti kroonide vastu vahetati, Wesenbergh Rocki nimelise ürituse. “Sponsorid, kes Vene rubla viskasid, arvasid, et sellega ei ole enam eriti midagi teha, seega suutsin enamiku kulutustest rubladega kinni maksta,” meenutas Viermann, kes tol õhtul üritusele tulijate käest seetõttu piletiraha ei küsinudki. Tasuma pidi vaid söögi-joogi eest.

Õlut, mis oli samuti enne rahavahetust välja ostetud, müüdi Eesti kroonide eest. Kellel kroone polnud, need lasid käiku margad, dollarid ja FIMid. Ei põlatud ära ka Vene rublasid, aga neid tuli siis juba tublisti rohkem välja käia.
Sellisele mõttele oli Viermanni sõnul tulnud näitleja Eduard Salmistu, kes teatrihooaja lõppedes pakkus ennast suvepuhkuse ajal üritusele appi ning osutus kõige paremaks õllemüüjaks. Müük läks koguni nii hästi, et õhtul kell 24 õlle hinda tõsteti.

“Poisid pärast naersid, et mina olin esimene, kes devalveeris Eesti krooni,” meenutas Viermann. Sellel õhtul teeniti aga nii palju kasumit, et ka järgmise aasta Wesenbergh Rock sai tublisti tänu rahavahetusele peetud.

*1914*

27. juulil 1914 andis tsaarivalitsus välja seaduse, mis lõpetas rahatähtede vahetamise kulla vastu. Seni oli näiteks kullast kümnerublane münt olnud samas väärtuses mis paberist kümnerublane. Nii olid nii mõnedki eestlased vahetanud oma kulla paberi vastu – sedasi oli sääste mugavam hoida. Mõned aastad hiljem muutusid paberrublad väärtusetuks.

*1917*

Suur segadus algas 1917. aasta veebruarirevolutsiooniga, mis tõukas troonilt Nikolai II. Võimule saanud Ajutine Valitsus lasi ringlusse nn duumarublad ning 20- ja 40rublased kerenskid. Oktoobripöörde järel võimu haaranud bolševikud muutsid 1918. aasta alguses rahaks mitmesuguseid võlakohustusi, laenutähtede kuponge ja obligatsioone. Tollaseid aastaid iseloomustab see, et uued võimud trükkisid juurde uusi rahasid, jättes samas käibele ka kõik eelnevad.

*1918*

Veebruaris 1918 tulid Eestis ringlusse Saksa riigimargad ning Ida Laenukassa rublad ja margad. Samas käibisid edasi ka rublad. Kuna inimestel oli rohkesti rublasid käes, võrdsustati rubla siiski igapäevakäibes margaga. 15. septembril aga lakkas rubla olemast seaduslik maksevahend.

*1918/19*

Saksa vägede lahkumise järel võttis Eesti Vabariigi Ajutine Valitsus 30. novembril 1918 vastu otsuse kehtestada riigi vääringuks Eesti mark. Rublad ja idamargad kehtisid edasi. 14. detsembril muudeti ka Soome mark Eestis seaduslikuks maksevahendiks. Esimesi tõelisi Eesti markasid said inimesed näha alles märtsis 1919 ning 2. mail 1919 kuulutati Eesti mark seaduslikuks maksuabinõuks.

*1928*

Alates 1. jaanuarist 1928 kehtestati Eesti rahaühikuks kroon, mis jagunes sajaks sendiks ja sisaldas 0,403 226 grammi puhast kulda. Senised margad vahetati ringi kursiga 1 kroon = 100 marka.

*1940*

Eesti okupeerimine Nõukogude Liidu poolt juunis 1940 ei toonud raharingluses kohe kaasa drastilist muutust. Kroon kehtis endiselt edasi. 25. novembril aga lasti Eestis kõrvuti krooniga käibele rubla. Ametlikuks kursiks kehtestati 1 kroon = 1,25 rubla. Krooni lõpp saabus 25. märtsil 1941, mil okupandid kuulutasid väärtusetuks kõigi kolme endise Balti riigi raha.

*1941*

Saksa okupatsioonivõimude määrus 29. novembrist 1941 kehtestas Eestis sisemisteks maksevahenditeks riigikrediitkassa tähed ja mündid ehk idaraha, samuti lubati edasi kasutada Nõukogude raha. Kurss oli 1 idamark = 10 rubla.

*1944*

Sügisel 1944 “vabastasid” Nõukogude väed Eesti. Saksa idamargad pühiti päevapealt ajaloo prügikasti ehk 1 rubla = 0 idamarka. Rublad tuli jälle välja otsida.

*1947*

Sõjast tingitud inflatsioon tõi Nõukogude Liidus 1947. aastal kaasa rahareformi. 1940. aastast eestlastele tuttavad rahad asendati uutega.

*1961*

Järgmine rahareform toimus Nõukogude Liidus 1961. aastal, mil lasti taas käibele uue kujundusega rahad. Ja taas kümme korda kallimad.

*1992*

Selge siht krooni taaskehtestamisele võeti juba detsembris 1989, seega mõni kuu vähem kui kaks aastat enne taasiseseisvumist. Kroon aga ei tulnud käibele kohe pärast Eesti Vabariigi väljakuulutamist, see rahareform valmistati põhjalikult ette ning ajalooliseks 20. juuniks 1992 olid kroonid ja sendid juba valmis trükituna-vermituna ootel. Kõigest kolme päeva jooksul vahetati rublad kroonide vastu kursiga 1 kroon = 10 rubla. Kusjuures igale Eesti elanikule võimaldati ümber vahetada 1500 rubla.

*2011*

1. jaanuaril 2011 hakkab Eestis kehtima euro.