Kartulisaak sõltub tänavu sordist ja kasvukohast

Rägavere kartulikasvataja Jaanus Vahemets tunnistas, et sel aastal saab ta oma üheksa hektari suuruselt kartulimaalt umbes kuuskümmend protsenti mullusest saagist. “Kaks sorti – “Gala” ja “Vineta” - ebaõnnestusid põua tõttu, kolmanda, “Lauraga” võib rahul olla,” rääkis Vahemets. “Meil on siin selline künkapealne koht ja vihma ei tulnud isegi siis, kui mujal uputas,” kõneles ta tänavusuvisest ilmast.

Talvekartul püsikliendile
Kartulit on Jaanus Vahemets aastaid kasvatanud ning saagist lahtisaamisega pole tal enam muret, sest kartul läheb püsiklientidele. Vahemetsal kulub kombainiga kartulivõtmiseks kaks nädalat. “Algust tegin 1. septembril, aga vahepeal tuli saju tõttu vahet pidada,” lausus ta.

Rait Kaasiku põllul Neeruti lähedal kasvasid “Maret”, “Milva” ja “Piret” - kõik kodumaised sordid. Vihma küll sadas, aga ilmselt vähe, sest vaopõhi olnud ikka kuiv. Kaasiku kartulimaa on hektarisuurune. Saagi müügiga pole temalgi probleemi. “Võiks rohkemgi maha panna,” arvas ta ise, tunnistades, et kartulikasvatus on põhitegevuse kõrval siiski vaid hobi.

Roela mees Hannes Põllu on kar­tuli kasvatamisega tegelnud juba seits­mekümnendate keskpaigast. Tema pani kevadel maha kaheksa sorti. Põllu kiidab uut Saksamaalt pärit sorti “Gala”, mis on sileda koorega, silmadeta, väga maitsev kartul ja millel all palju mugulaid. Kõrvuti “Laura”, “Vineta”, “Folva” ja “Nicolaga” kasvas põllul ka Jõgeva sordiaretusinstituudis aretatud “Anti”. “No see kartul  oleks võinud küll edasi kasvada kas või oktoobrikuuni, pealsed olid veel rohelised,” iseloomustas “Antit” Põllu.

Ise sööme
Eesti Põllumajandus- ja Kaubanduskoja juhataja Roomet Sõrmuse andmeil on kartulipind Eestis kokku tõmbunud. “Kümme aastat tagasi kasvatati kartulit veel 30 000 hektaril, nüüd umbes 9 000-l,” teadis ta. Eestis kasvanud kartuli sööb eestlane põhiliselt ise ära, välja veetakse seda vähe. Natuke rohkem tuuakse kartulit Eestisse sisse.

Seoses laia sordivalikuga on hakatud korraldama konkursse ja valima maitsvamaid sorte. Eelmisel pühapäeval pidasid põllumajandus-kaubanduskoda, kulinaariainstituut ja põllumajandusministeerium Eesti vabaõhumuuseumis kartuliakadeemiat, kus külastajad maitsesid keedukartuleid ja valisid kümne sordi hulgast välja Kuldmugula 2010, milleks sai omal ajal

ülipopulaarne Jõgeval aretatud “Ando”. Viimane on kollase sisuga suur ümmargune kartul, mida võib kasutada nii keedetuna kui ka pudruks. Ja mis sobib sordiaretaja Aide Tsahkna sõnul haiguskindluse tõttu ka mahekasvatusse.

Lõuna-Eestis Reolas korraldatud konkursil kuulutati võitjaks aga Hollandi sort “Red Baron”. Tartumaa talunik Ants Einola, kes on oma põldudele maha pannud ja võrrelnud viitkümmend kartulisorti, on “punaparunist” eriti vaimustatud ja soovitab seda teistelegi.
Pooldajaid jagub nii välis- kui omamaistele sortidele. Esimeste juures hinnatakse siledat koort ja madalaid silmakohti, mis on tähtis sööklates masinaga koorimise puhul, sest kadu on väiksem. Aga kes oma köögis vaid nuga kasutab, see ehk eelistab eestimaiseid - “Antit”, “Andot”, “Maretit”, “Piretit” jt.

Võõramaistele sortidele heidetakse ette ka nakatumist haigustesse, eriti lehemädanikku, mistõttu tuleb neid rohkem tõrjevahenditega töödelda. Et sordivalik lai, võib aga igaüks endale kõige meelepärasema valida.

• Eesti vabaõhumuuseumis peetud kartuliakadeemias valiti Kuldmugulaks 2010 “Ando”.
• Lõuna-Eestis peetud konkursi võitis “Red Baron”.