Väike-Maarja kirikutorn on omandanud tänavuse tormisuve järel nii suure tähenduse, et selle võiks lausa valla vapile kinnistada. Jääb vähemalt mingigi mälestus, sest mine tea, kas seda torni enam kunagi tagasi pannaksegi, jääb nagu Pauluse kirik Rakveres.
Asi on rahas, õieti selle puudumises. Praegusel raskel ajal ei näi raha kusagilt tulemas. Vastupidi, möödunud nädalal teatati vallast, et torni ehituseks annetatud 260 000 kroonist on järel vaid napp 21 000 krooni. Eile selgus, et alles on siiski peaaegu 170 000 krooni.
Virumaa Teataja hoiatab, et sellised asjad ei tõsta kindlasti tulevaste annetajate aktiivsust.
Ent stopp! Raha koguti ju tornikiivri taastamiseks ja siin pidanuks kindlasti olema juures klausel, et tegemist on sihtotstarbelise annetusega. See on vallajuhtide asi, kui nad ei leia võimalusi loetletud töid muudest summadest hüvitada. Et valitsuses on teise partei mehed kui valla eesotsas, siis ei ole ka riigilt abi loota, kuigi on absurdne, kui ühe kihelkonnakeskuse kiriku remont sõltub päevapoliitikast.
Väike-Maarja pensionärid aga arutlevad poesabas, et kuidas sai küll Eda-Ines Etti toetuskontserdist koguneda mahahüütud 40 000 krooni, kui pilet maksis 25 krooni ja inimesi kogunes ligi 3000. Mõistagi on kontserdi juures kulusid, kuid pensionäril on õigus arvutada ja ka teada, sest tema pani sada krooni ja nägi ühte, kes andis koguni viiesajase. Siingi pidanuks umbusu summutamiseks raha liikumise nähtavamaks tegema.
On siililegi selge, et kaht miljonit rahva annetusega kokku ei aja, seda summat ei taga ka mingi toetuskontsert, samuti jääb õhukeseks omavalitsuse rahakott. Praeguse seisuga ja käpardliku asjaajamisega võib korjanduse küll läbikukkunuks nimetada.
Konkreetselt Väike-Maarja puhul tuleks lisaks tornile saada asjad korda ka kirikuseinte vahel, sest milleks meile hoone, kui seal eriti midagi ei toimu.