Avalik kiri lõhe ja meriforelli püügikorralduse asjus

Lugupeetud ministrid, austatud riigikogu liikmed!

Meie, Virumaa Rannakalurite Ühingu ning Karepa Kalurite Seltsi juhatuse liikmed, esindades Virumaa kutselisi kalureid, soovime jagada teiega ja avalikkusega oma seisukohti lõhe ja meriforelli püügikorralduse kohta.

Lõhe piiranguteta harrastuspüügi lubamist jõgedes kudeajal ja selle tagajärgi käsitleti ajakirjanduses möödunud aasta hilissügisel. Samal teemal esitasid kuus riigikogu liiget 25. novembril arupärimise keskkonnaministrile. Ministri vastuseid arupärimisele lugesime 17. jaanuari istungi stenogrammist; neid refereeris ka ajaleht Virumaa Teataja 19. jaanuaril, millele omakorda ilmutas vastukaja  keskkonnaministeeriumi kalavarude osakonna peaspetsialist Herki Tuus.

Riigikogulaste arupärimisele vastates kinnitas minister, et kudeaegseks püügiks harrastajatele väljastatavate kalastuskaartide arvu piiramiseks pole vajadust olnud. [---]

Harrastajad maksvat kalastuskaardi lunastamisega oma osa taastamiskuludest kinni, mida ei saavat öelda aga kutseliste kalurite kohta, kes merest lõhet püüavad. Umbes samad mõtted, kuid räigemas sõnastuses, sisaldusid ka Tuusa artiklis. On üles leitud süüdlase kuju kutselise kaluri isikus, kes ressurssi rohkem kasutab ja vähem selle eest maksab. Esialgne teema, et osa kalastuskaardi lunastanud nn harrastajaist asus jõgedel lubamatute võtetega koelmutelt  kalu välja püüdma ja mingeid ajalisi ega koguselisi piiranguid kehtestatud ei olnud, jäeti kõrvale.

Juba aastaid on kalanduse valdkond jagatud kahe ametkonna vahel – harrastuskalastusega tegeleb keskkonnaministeerium ja kogu muu kalandusega põllumajandusministeerium. Sealt need hädad algavadki. [---]

Eksitavad emotsioonid

Nii ministri kui tema alluvate sõnul on siiamaani kõik tehtud õigesti ja tegemist oli vaid kutseliste kalurite eksitavate emotsioonidega (ametnike kõnepruugis halvustava varjundiga sõna). Miks võttis keskkonnaministeerium siis nõuks korraldada 25. jaanuaril arutelu lõhe ja meriforelli

püügikorralduse parandamiseks, kui see juba niigi hea on?  Koosolekul kuulsime ettekannet lõhe viimaste aastate sigimisedukuse kohta ja sellest järeldame, et lõhevarude seisund nii roosiline polegi.

[---] Oma kõnes ja kirjas tõlgendavad keskkonnaametnikud seadusi üsna vabalt, olenevalt sellest, mis on hetkel kasulik oma tegude või tegematajätmiste õigustuseks. [---]

25. jaanuari koosolekul tõdeti, et kuigi lõhe sigimisedukus on paranenud, ei ole see piisav, et populatsioone elujõuliseks saaks pidada. [---]

Kalapüügieeskirjas on sätestatud kalapüügi keeluajad ja -alad majanduslikku tähtsust omavate kalaliikide kudeaegseks kaitseks. Lõhe ja meriforelli puhul on eeskirjas kehtestatud küll nii aastaringsed kui   tähtajalised püügikeeluajad ja -alad, kuid klausliga, et keskkonnaminister oma määrusega võib lubada mitmes jões kalastuskaardi alusel nende harrastuslikku spinningu- või lendõngepüüki.

Kummalisel kombel on sellist püüki lubavale paragrahvile pandud pealkirjaks “Püügikitsendused ja harrastuspüügiõiguse tasu lõhe ja meriforelli harrastuspüügil jõgedel”. Kus kalapüügieeskirjaga on seatud kalapüügikeelud, seal kehtestab härra minister püügikitsendused, mis sisuliselt keelu maha võtavad. Miks püügile lubamist keeluajal ja -alal nimetatakse püügikitsenduseks? [---]

Tänavuseks aastaks võeti määrus nr 60 vastu 15. novembril 2010 samasugusena nagu eelmistel aastatelgi – seitsmel jõel lubati taas kudeva lõhe ja meriforelli püüki koelmutelt, seadmata mingeid ajalisi ega koguselisi piiranguid. [---]

Väidetakse, et harrastuskalastajad püüavad jõgedel umbes kümnendiku lõhe aastasest kogusaagist, makstes riigile kalastuskaartide lunastamisega umbes 20 000 eurot aastas, millega nad katvatki kümnendiku kuludest, mida riik teeb seoses lõhe noorkalade asustamisega; seevastu kutseliste kalurite poolt makstav rannapüügiõiguse tasu ei katvat väljapüügiga võrreldavas mahus asustamiseks tehtavaid kulutusi.

Rõhutatakse põhimõtet, et saastaja/kasutaja maksab. Keskkonnatasude seadusega aga ongi seda põhimõtet rakendatud ja kehtestatud  kalapüügiõiguse tasu piirmääraks kutselisel kalapüügil kuni 4% eelneval aastal samade püügivahenditega püütud kalasaagi esmakokkuostu väärtusest.

Rannapüügiõiguse tasudena laekub riigile keskmiselt 5 miljonit krooni aastas. Rääkida oma osa kinnimaksmisest iga kalaliigi kohta eraldi, antud juhul ainult lõhe ja meriforelli kohta, eraldi teistest püütavatest kalaliikidest, on ametnike pahatahtlik tõlgendus seaduse mõttele, millega kahjuks ka minister kaasa läks. [---]

Kui meil tahetakse asju näha “oma osa kinnimaksmise” valguses, siis see 5 miljonit krooni rannakalurite püügiõiguse tasu ongi kalurite panus kalavarude taastumisse ja see summa ületab hetkel tunduvalt riigi kulusid asustamisele. Ükski keskkonnakasutaja, kes oma tööga elatist teenib, ei maksa kinni kogu kasutatud ressursi turuväärtust. [---]

Eriti küüniline on H. Tuusa vihje, nagu maksaksid kutseliste kalurite lõhepüügi kinni kõik maksumaksjad. Nagu ülalpool nägime, ei maksa. Peale selle, kalurid maksavad ettevõtjatena ka kõiki teisi riigimakse. Kutseline rannapüük toodab maksude kaudu riigile tulu 45-60 protsendi ulatuses püütud kala turuväärtusest. [---]

Harrastuskalastuse eestkõnelejatena ei tunnista keskkonnaministeeriumi ametnikud omaenda valdkonna seaduste mõtet: olulisemate kalaliikide kudeaegne püügikeeld ongi kehtestatud mõttega kaladel kudeda lasta ja seeläbi ise ennast taastoota. Lõhe harrastuspüügi lubamine jõgedel kudeajal olevat tingitud Eesti lõhejõgede väiksusest, mistõttu lõhe tõuseb jõgedesse alles sügisel ja püügi lubamine üksnes väljaspool kudeaega tähendaks sisuliselt lõhepüügi lõpetamist nendes jõgedes. Jälle tundub, nagu harrastajatel oleks mingi erakordne ja lausa põhiseaduslik õigus lõhepüügile jõgedes. [---]

Harrastuspüügi arengukava

Keskkonnaministeeriumi eestvõttel ja osalusel koostati harrastuskalapüügi arengukava aastateks 2010-2013. Sealt leiab huvitavaid mõttearendusi. Ilmneb, et harrastuspüügiõiguse tasudest kogunev summa soovitakse võimalikult samas mahus KIKi kaudu tagasi suunata harrastuskalapüügi arendamisse.

Sellist soovi põhjendatakse keskkonnatasude seadusega, kus on öeldud, et taastuvate loodusvarade (kalavaru, kasvav mets, jahiulukid) kasutamisest laekunud raha suunatakse nende varade taastootmiseks ja kaitseks.

Seadust tõlgendatakse selle mõttele vastupidises tähenduses: kasutame ressurssi, aga kasutamise eest makstava tasu tahame suunata sama tegevuse ehk ressursi kasutamise enda edendamiseks. [---]

Vaatame rahastamisotsuseid: harrastuskalastuse toetuseks otsustati anda toetusi aastatel 2007-2009 keskmiselt

513 000 krooni aastas, aga 2010. aastal juba 2,06 miljonit krooni! Kutseliste kalurite üritustele pakuti tuge aastatel 2007-2009 umbes 50 000 krooni aastas, 2010. aastal neid ei toetatud. [---]

Harrastajate praegust hulka hinnatakse 50 000 inimesele, arengukava eesmärk on nende arv tõsta 100 000. [---]

Praegu näeme, et   harrastuskalastajail on juba tekkinud keskkonnaametnike kaasabil  kujutlused oma vääramatust püügiõigusest lõhe kudemise ajal jõgedes.

Siinses pöördumises ei taha me väita, nagu hobikalandus ei vajaks ressursse ja korraldamist. See on kõigiti tore harrastus ja on tänuväärne, kui riik selle toetuseks abi annab. Küsimus on, kuidas seda tehakse.  [---]

Rannaelu säilitamise nimel on meie ettepanekud ministritele ning riigikogu keskkonnakomisjonile alljärgnevad.

1. Koondada kogu kalanduse valdkonna juhtimine põllumajandusministeeriumi haldusalasse, kuna keskkonnaministeerium ilmselgelt ei ole oma ülesannetega hakkama saanud.
2. Mitte lubada kudeaegset lõhepüüki kalapüügieeskirjas toodud keeluaegadel ja -kohtades nendes jõgedes, kus on looduslikud või taastatavad populatsioonid.
3. Harrastusliku lõhepüügi võimaldamiseks võiks kaaluda paremate tingimuste loomist seal, kus sigimise taastumine on niikuinii küsitav sobivate elupaikade puudumise tõttu (Narva ja Jägala jõgi).
4. Kaasata lõhejõgede kudeaegsel kaitsel laiemalt jõustruktuure.

Virumaa Rannakalurite Ühingu nimel Hanno Nõmme, Olavi Kasemaa
Karepa Kalurite Seltsi nimel Fred Kaasik

Karepal, 4. veebruaril 2011. a
(Avalik kiri on avaldatud kärbetega.)