Anke Oks tantsib lõuendil balletti

Rakveres Art Cafés avatud Anke Oksa näitus “Teine vaatus” viib maalitsi balletimaailma sügavusse, ülimalt kauni ja ülimalt raske kunsti tipphetkedesse, treeningupingesse ja väsimuseviivudesse.
““Esimene vaatus” on juba ära olnud, see oli Tartus,” selgitas kunstnik näituse pealkirja.

Maalib öösiti

Tartu kõrgemas kunstikoolis skulptoriks õppinud Anke Oks tahtis lapsepõlves saada baleriiniks nagu ta vanem õde Age. “Meid pole kunagi sunnitud, aga kuna ema oli suur balletifänn, siis ehk sai õde sellest inspireeritud. Minu jaoks oli see asjade loomulik käik. Proovisin, aga mul oli vigastus ja otsustasin, et ei lähe tantsimisega edasi. Armastus aga jäi. Ma ei ela seda kuidagi üle, et ma pole baleriin – selle jaoks on minu õde ja see korvab kõik,” rääkis Anke Oks, kes asendas tantsimise sujuvalt kunstiga.

“Kuna olen joonistanud niikaua kui ennast mäletan, lausa titest peale, oligi asjade loomulik käik, et läksin Tartu kõrgemasse kunstikooli skulptuuri õppima.”

Skulptuuri sellepärast, et Anke Oksale meeldib selle ruumilisus, sügavus, vormitunnetus. “Kui lõpetasin, olin natuke aega väsinud, aga mõned aastad tagasi hakkasin jälle maalima ja nüüd kogu vaba aja maalin. Kui töölt tulen, hakkan maalima. Maalid tulevad ööajast,” rääkis arvutigraafikuna leiba teeniv kunstnik.

Balletiteema on Anke Oksa jaoks kogu aeg õhus olnud. “Oleme hästi palju õele kaasa elanud. See elukutse on väga raske. Ilu on vaid see hetk laval. See kõik on suur ja raske töö. See on nagu tippsport, aga tippspordis sa ei pea nägema välja sulgkerge ja veatu ning naeratama. Seal võid higistada või pärast hüpet end maha pikali visata,” arutles kunstnik. “Balletis ei saa ju rääkida, seal pead kõike edasi andma teisiti – olema ilmekas, olema rollis nagu näitleja.”
Anke Oks tahab maalida balletist ainult hästi erilisi momente, seepärast võtab ta appi fotod. “Sellises poosis ei saa paluda modellil seista,” märkis kunstnik.

Anke Oksa sõnul on ballett kirg, millele tuleb inimesel palju ohverdada, et olla täiuslik. “See lihtsalt paneb kaasa elama,” lausus ta. Õele Agele kaasa elamas on Anke käinud nii Londonis kui ka mujal. “90ndatel oli sõitmiseks keeruline aeg, siis nägime teineteist vähe, aga hiljem käisime väga tihti külas. Mitte ainult selleks, et balletti vaadata, vaid lihtsat kohtuda. Olen neid palju näinud, mul on vedanud,” kõneles ta.

Eriliselt puudutava elamuse andis Age Oksa ja Toomas Eduri kontsert, millega nad tähistasid 20 aastat laval paarina. “See oli vaimustav. Tajusin siis seda, mida nad tähendavad. See oli kummaline. Olin suures saalis, ümbritsetud täiesti võõrastest inimestest – kahjuks meie vanemaid enam ei ole – ja kõik ümberringi nutsid,” meenutas kunstnik.
Ehkki “Teise vaatuse” mitmel maalil võib ära tunda Age Oksa ja Toomas Eduri, on selle peategelane ballett. “See näitus pole mu õest, siin on ka väga palju teisi baleriine. Nemad paarina olid muidugi haruldased, aga häid tantsijaid on väga palju. Mind inspireerib ballett üleüldse, olen sellest žanrist võlutud,” selgitas ta.

Baleriinist õele Agele meeldivad Anke maalid väga. “Õde ütleb maale vaadates, et need näpud ei ole väga head, et väljapoolsus võiks parem olla – see on väga arendav,” lausus kunstnik. Age Oks oleks hea meelga tulnud Rakverre näituse avamisele, aga kuna käimas oli Jõhvi balletifestival ja peres on väike laps, siis kõike ei saa, sõnas noorem õde.

Skulptoriharidusega Anke Oks on mõelnud ka skulptuuri peale, aga praegu pole ta sellel lainel.  “Olen teinud mõned reljeefid ja pisiplastikat. Skulptuur on väga kallis kunstivorm. Kui teha, siis tahaks teha pronksist. Tahaks teha nagu need maalidki – korralikult. Arvan, et kunagi kindlasti. Maali ma saan lubada endale teise töö kõrvalt, skulptuuri nii ei tee.”

Kolmas vaatus

Pärat “Teist vaatust”, mis Rakverest läheb Jõhvi, on oodata ka “Kolmandat vaatust”. “Kolmanda teen kindlasti, aga pean natuke puhkama. Kui tahan, et kõik tööd oleksid erilised selles mõttes, et neil oleks mingi tunne sees, on vaja puhata ja ainest koguda. Võib-olla teen vahepeal midagi “pisikest” nagu eesriie,” arvas kunstnik.
Maikuus Pärnus avatav Anke Oksa näitus on balletiväline.

Teet Suur, Tartu kõrgema kunstikooli skulptuuritudeng:

Kindlasti annab Ankele küll mitte just eelise, aga just tugevuse teadmine balletimaailmast ja selle kogemine. Anke pilte võib vaadata nii professionaal kui ka lihtsalt ilu ja graatsia imetleja, kel tantsutehnilised nüansid on tundmatud. Anke maalidel on need rohkem paigas kui kellelgi teisel (vähemalt Eestis). Külm valgus maalidel on halastamatu justkui vaataja, aga maalid saavad teenitud aplausi nagu neil tantsijadki suure pühendumise eest.
Kunstnik, kes maalib balletti, ja tantsija - mõlemad loovad oma vahenditega võimsa võlumaailma, mis vaataja endasse haarab.