1 aprillil avatakse Tartu ülikooli ajaloomuuseumis näitus “Kukruse kaunitar ja tema kaasaegsed”, mis põhineb 2009. aastal Kohtla-Järve ja Jõhvi vahelise tee ehituse käigus Kukruse mõisa lähedusest avastatud muinas- ja keskaja piiril kasutatud kalmistu leiul, kirjutab Ida-Virumaa ajalehe Põhjarannik veebiväljaanne.
Näituse ühe kuraatori, Mari Lõhmuse sõnul leiab Kukruse leid koha näitusel, sest tegu on viimaste aastate ühe uhkema arheoloogialeiuga ja samuti on põnev selle leidmise lugu.
Kui tavaliselt arheoloogid jagelevad tee-ehitajate ja arendajatega, siis kopajuht Kuno Kübarsepp ja töödejuhataja Ülar Tooming käitusid noatupe leidnuna õigesti – võttes ühendust muinsuskaitsjatega. Selle eest pälvis Kübarsepp ka muinsuskaitseameti autasu.
Töö Kukruse leiuga ei ole lõppenud – pigem vastupidi. “Kukruse leid annab vastuseid oma aja ühiskonna kohta. Kõige enam saame teavet matmiskommete kohta. Luustike põhjal saab öelda, milliseid haigusi põeti, milline oli toitumus, kust pärineti,” ütles Lõhmus Põhjarannikule.
Kukruse päästekaevamiste käigus leiti umbes 50 inimese matused, kes on maetud ligi kolme põlvkonna jooksul hinnanguliselt XII sajandi lõpul ja XIII sajandil. Juba praegu saab öelda, et tegu on rahuaegse kalmistuga, sest luudel pole tapluste jälgi ja valdavalt on tegu eakate inimestega.
Miks on Kukruse kalmistu sümboliks kujunenud just rohkete hauapanustega naise matus, keda tuntakse nüüd Kukruse kaunitari nime all? Lõhmuse sõnul on põhjuseks see, et tegu on ühe esimese matusega, mis 2009. aastal välja tuli.