Rakveres Athena koolis avatud näitusel “Kuldsed käed” näitavad oma kunstimeele ja käteosavuse koostöös valminud teoseid Athena kooli ja Rakvere ametikooli õpilased. Noored loojad on end väljendanud puidu, keraamika ja tekstiili vahendusel.
Noored ühendasid kuldsed käed
29. mai 2011, 23:38
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
“Vaatasin seda näitust ning ikka ja jälle tuli mulle meelde mu vanaema,” ütles Athena kooli juhataja Marika Vernik, avades näitust “Kuldsed käed”. Vanaema meenus koolijuhatajale sellepärast, et aastal 1900 sündinud naine elas sellisel ajal ja sellist elu, kus lõviosa sellest, mis inimesel vaja läks, tuli ise taha.
“Vanaema käis kolm aastat külakoolis. Aga enne, kui ta kooli läks, oli ta juba mitu aastat karjas käinud, heegelnõel ja taskunuga vöö vahel. Heegelnõelaga heegeldas ta pitse ja taskunoaga vestis vilepilli; ta punus korve ja tegi kõike, mis vaja oli. Minu vanaemal olid kuldsed käed. Mäletan teda inimesena, kes absoluutselt kõike oskas teha. Ja kui ei osanud, mõtles natuke ja nuputas välja, kuidas seda asja saab teha. Ta oli elu lõpuni valmis uusi asju õppima,” rääkis Vernik.
“Mu ema käis kogu aeg tööl, mind ta ei õpetanud, õnneks õpetati koolis üht-teist, mida oma kätega teha. Minu lapselaps oskab minu meelest veel vähem kui mina – kuidas näpuga ekraanil vajalikke punkte leida ja kuidas mobiiliklahvidega kiiresti opereerida. Aga kõik need oskused pole maailmast kuhugi kadunud,” rääkis Marika Vernik ning lisas, et Athena kool tahab neid oskusi õpetada.
“Kui noored on põhikoolieast väljas, võivad nad minna meie näituse teise osapoole – Rakvere ametikooli – ruumidesse ning arendada seal oma oskusi edasi,” märkis koolijuhataja.
“Uskuge mind, see on oluline – osata midagi oma kätega teha. Meil on kaks ajupoolkera ja see, kui me lisaks sellele, et oma mõistust kasutame, oskame midagi oma kätega teha, muudab meid terviklikuks, loovaks, aitab elus toime tulla ja elust rõõmu tunda,” rõhutas Vernik.
Rakvere ametikooli direktor Hannes Mets ütles, et kool võttis mitu aastat hoogu, enne kui ühisnäituseni jõuti, kuid nüüd on see teoks saanud. “On hakatud märkama, et Rakvere ametikool ei õpeta üksnes seda, kuidas panna kelluga segu kivi peale või noaga võid leiva peale, vaid teeme ka midagi muud,” lisas ta.
Rakvere linnapea Andres Jaadla sõnul on positiivne just koolide koostöö, mis on viinud huvitava näituseni.
Rakvere ametikooli tisleri erialaainete ja sepatöö õpetaja Riho Mäe rääkis, et Rakvere ametikooli sepikojas käivad Rakvere põhikoolide poisid sepatööd tegemas, ning kui üks ema tõi oma poja ja veel kolm poissi sinna võlgu olevaid töid järele tegema, uudistas ta ka ise huviga, mis seal tehakse.
“Hakkasime juttu rääkima ja ta oli väga üllatunud, kuuldes minu käest, et gümnaasiumis ei olegi tööõpetust. Tema üllatus oli mulle üllatuseks, sest see, et tööõpetus – tänapäeval rohkem tehnoloogiaõpetus – kestab kõigest viiendast üheksanda klassini, on aastaid nõnda,” kõneles õpetaja.
Riho Mäe sõnul on seetõttu tark mõelda järele ja aidata oma lapsel otsustada, kas ta valib gümnaasiumi mingi konkreetse eriala pärast ülikoolis või lihtsalt hoiaku pärast, ning ehk tasuks mõelda sellele, et tööd õpetatakse ametikoolis. “Tööd võib õpetada ka mitut moodi ja see näitus näitabki, et need poisid, kes õpivad tisleriks, saavad teha ka midagi muud kui seda, mis tööstus pakub,” lausus ta.
“Poisid, kes olid juba valmistanud toole, taburette ja väikest mööblit, avastasid skulptuuri tegemise kaudu puidu omadusi – kuidas selle kiud käivad ja kuidas peitlit käsitseda, et puu talle alluks ja peitel töö käigus läbi käe ei läheks,” nimetas õpetaja loomingu praktilist kasu tööoskuste arendajana.