Esmaspäeval Rakvere Kungla lasteaias loenguid pidanud tuntud Eesti psühholoogi ja mitme raamatu autori Toivo Niibergi arvates kasvavad tänapäeva lastest tuimade nägudega depressiivsed inimesed.
Toivo Niiberg: pere tähtsus väheneb
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kas loengute pidamine on üks teie tegevusalasid?
Ja, mul on Tartus oma psühholoogia koolitusfirma. Käin üle Eesti loenguid pidamas. Püüame hakata ka vene keeles loenguid pidama. Inga Ignatjevale, tublile udmurdi rahvusest naisele, kes töötab minu firmas, annan oma materjalid, tema esineb siis nendega vene koolides. Vene õpetajatel ja vanematel on sellist abi väga vaja.
Kas tegelete just lapse psühholoogiaga?
Peamiselt ikka lastega ja ka teismelistega ning pereprobleemidega.
Mis on peamine probleem, millega teie poole pöördutakse?
Viimasel ajal on igasugused arenguhäired ja lastega ei saada hakkama. Siis on lapse väsimus, erivajadused ja õpiraskused, psühhoosid, foobiad ja hirmud.
Kui suur on teie töökogemus?
Olen töötanud ligi 30 aastat.
Kas selle aja jooksul on inimeste probleemid muutunud? Kas varem olid teistsugused mured?
Kodu ja pere tähtsus väheneb kogu aeg. Laste jaoks on vähe aega. Laps on luksus, tähtsam on vaba aeg. Praegu näitavad teismeliste seas tehtud küsitlused, et enamik neist ei taha abielluda, ei julgegi abielluda, sest paljud on saanud haiget oma vanemate lahutusprotsesside pärast. Tänapäevane peremudel on väga haige.
Paljud pered elavad koos laste pärast. Kas see on õige?
Ei ole õige, lapsed ei vaja neid ohvreid. Ei pea elama koos teineteist vihates ja arvates, et laps ei saa millestki aru. Laps mõistab kõike. Parem minna lahku, nii et lapsed ei kannataks, nii et teineteisele saaks ausa pilguga otsa vaadata. Kui asi vindub, hakkavad inimesed teineteist vihkama. Kõik see kandub lapse käitumisse.
Kuidas see lapse puhul avaldub?
Lapse halvas käitumises. Kui lapsel on enam-vähem kõik korras, siis laps ei käitu ju halvasti. Lapsed käituvad halvasti, et endale tähelepanu tõmmata. Ja see näitabki, et midagi kuskil logiseb. Mida väiksem on laps, seda vähem teeb ta pahandusi meelega.
Kui laps hakkab manipuleerima, on midagi lahti - siis ei saa laps piisavalt tähelepanu. Kui ma midagi head teen, siis seda ei märgata, kui ma lollust teen, vot siis märgatakse ja minuga tegeldakse - lapse siiras mõtlemine.
Kui palju raamatuid on teil ilmunud?
Kokku 46. Järgmisel aastal saan ma 55, arvan, et siis tuleb 50 raamatut kokku.
Kas need kõik on psühholoogiast?
Ei, on ka näiteks loodusest, aiandusest.
Kuidas jõuate teiste tegemiste kõrvalt nii palju kirjutada?
Olen koleerik, temperamentne, teen mitut asja korraga. Kui üks asi ära tüütab, siis tegelen mõne teisega.
Palju lapsi teil endal on?
Mul on üks tütar.
Kas minevikku vaadates näete ka oma vigu lapse kasvatamisel?
Ikka. Kes neid teinud poleks. Ega vigu ei saagi keegi täiesti ära hoida. Vigu peab oskama tunnistada.
Kõige hullem on psühhopaat - inimene, kes iialgi vigu ei tee, kes eales ei eksi. See on raske haigus.
Eksimine on inimlik, aga inimlik on ka julgus oma lastele oma eksimusi tunnistada. Viimast me aga kardame.
Rääkisite loengul, et paljud vanemad karistavad lapsi. Kas on tehtud uuringuid, kui paljud?
Uuringud näitavad, et alles iga neljas vanem on niisugune, kelle juurde võib laps minna igal ajal ja kes lapse lõpuni ära kuulab - ei käsuta, karista, annab ainult nõu ja toetab ning mitte kunagi ei reeda.
Kuidas mõjutab last karistamine?
Ta muutub ise vägivaldseks. Ta võib mõelda, et kui saab suureks, püüab olla teistsugune, aga see on pigem erand. Kõik lapsed, keda on kas rihmaga pekstud, sakutatud, kõrvust rebitud, kelle peale on karjutud ja röögitud - mis on kõige hullem - muutuvad ise samasuguseks.
Mida võiks teha, et karistatud lapsi oleks vähem?
Äkki ei tohiks inimesed, kes ei oska lapsi kasvatada, lapsi teha. Aga need just teevadki. Asotsiaalne vool, kes mõtleb, et laps toob raha sisse.
Ja siis need, kes on juba vanaks saanud ja varandust kogunud, avastavad, et nüüd võiks majas laps olla. Ühed on asotsiaalsed, teised materiaalsed.
Mida ütleksite kasvatamise kohta koolis?
Mis teeb emotsionaalselt intelligentseks - kirjandus, kunst. Sotsiaalne intelligentsus kujuneb välja suhtlemisel. Need aspektid peavad võrdselt aineprogrammides olemas olema. Meil ei ole, meil on põhirõhk intellekti arengul. Siit tulebki, et inimesel on kõrgharidus, aga ta ei oska suhelda, vaatab teisi tuima näoga, ei oska istuda-astuda.
Millised inimesed kasvavad tänastest lastest?
Arvan, et vabameelsemad, tolerantsemad, teistpidi aga depressiivsemad, sest nendega tegeldakse vähe.
Milline võiks olla tulevik?
Valge inimene, kes mõtleb, et õnnelikuks saab see, kellel on enne surma rohkem asju, sureb materiaalselt välja, ja tulevadki meie järel Aafrikast ja mujalt loodusrahvad, kes väärtustavad inimsuhteid, loodust. Meiesugune sureb välja, Eesti jääb tühjaks, Euroopa jääb tühjaks, tulevad need, kellel on teistsugused väärtushinnangud.
Äkki nüüd, majanduslanguse olukorras, muutuvad paljude väärtushinnangud. Millised soovitused oleksid teil kui psühholoogil raskete aegade tarvis?
Ei tohi elada päev korraga. Inimene peab elama ikka aasta-kaks korraga, siis teeb ta vähem lollusi. Inimesel ei tohi olla ühepäevaliblika sündroomi. Inimene peab mõtlema ja planeerima, siis ei saa ta ka haiget. Tänase päeva õnnetus ei pruugigi olla homme katastroof. Need inimesed, kes on elus rohkem vatti saanud, oskavad rohkem õnnelikud olla, oskavad hetke nautida. Need aga, kellele on kõik kergelt kätte tulnud, ei oska elu nautida, vaid virisevad väga palju.