Suurbritannia peaminister Gordon Brown, leiborist ja sotsiaaldemokraat, on võitnud südameid sellega, et pakub välja lahendusi finantsturgude probleemidele ja pikale majandussurutisele. Julged sammud ja väljaütlemised on pälvinud rahva heakskiidu. Browni uus doktriin kõlab: "Turud peavad olema rahva teenrid, mitte tema valitsejad."
Ka teine Euroopa liider, Prantsuse konservatiivist president Nicolas Sarkozy on talle omase ekstravagantsusega kuulutanud, et "laissez faire on omadega läbi", lisades siiski, et see ei tähenda kapitalismi surma. Seega räägivad Euroopa liidrid suuremast reguleerimisest, kindlasti mitte sotsialismi tagasi pöördumisest.
Ainult eurost ei piisa
Nii Euroopa vasakpoolsed kui ka parempoolsed tunnistavad, et kriisil, mis on viimase 70 aasta suurim, on aastakümnetepikkused tagajärjed. Seevastu kuuleme oma riigi endistelt ja praegustelt juhtidelt, et me ei tohiks kohe kuidagi hüljata üliliberaalset majanduspoliitikat.
Suurem osa Euroopa riigijuhte arvab, et ainult rahanduspoliitikast üksi ei piisa nii suure kriisi lahendamiseks. Euroopa Komisjoni majandus- ja rahandusvolinik Joaquin Almunia kinnitab, et majandussurutise ja finantsturgude probleemidega võitlemisel ainult eurost kasu ei ole.
Ka ajakiri Economist on veendunud, et ainuüksi euro ei päästa majanduskriisist. Euro võib olla meie eesmärk, aga vaja on ka investeeringuid ja sotsiaalseid meetmeid. Sellega ollakse üha enam nõus isegi vabaturu kantsis USAs. Aga mitte meil. Meie räägime jätkuvalt väikestest lahendustest.
On vaja tõsiseid riiklikke samme, et meie majandust edasi viia. Kredexi andmetel võtavad väikefirmad, mis moodustavad üle 90 protsendi Eesti ettevõtetest, üha enam Kredexi käendusega käibelaenusid, et finantseerida jooksvaid kulutusi. Aeg on tegutseda, et meie riiklik areng toimuks jätkusuutlikul viisil.
Paul Krugman, majandusteadlane, New York Times'i kolumnist ning 2008. aasta Nobeli majanduspreemia laureaat, kirjutab, et Obamal seisab ees väga tõsine ülesanne - tuua USA majandus välja surutisest. Ta kõrvutab Obama ülesannet sellega, mida pidi tegema president Roosevelt 1930ndatel. Roosevelt kasutas briti majandusteadlase John Maynard Keynesi nõu ning alustas suuri riiklikke projekte, et tõsta tööhõivet ning elavdada majandust. Roosevelti poliitika tõi USA aegamööda majandussurutisest välja, tagades sealjuures elatusallika, aga Keynesi teooria võidukäik saabus Teise maailmasõjaga, kui riiklikud suurprojektid sõjalise varustuse tootmiseks muutsid USA sõja lõpuks majandushiiglaseks.
Ergutada majandust
Teisi sõnu, riiklik investeerimine peab olema mastaapne, et anda parim võimalik tulemus. Mida siis Eestis teha? Majandust tuleb ergutada. Iseäranis kehtib see pikaajaliste investeeringute puhul, mille ärajätmine suurendab struktuurseid probleeme ja pikendab tõenäoliselt surutist tulevikus. Meil on palju potentsiaali infrastruktuuri ja hariduse arendamiseks. Kas või jätkuvalt poliitilisele kemplemisele inimohvreid toova Tartu maantee arendamine neljarealiseks. Infrastruktuuri arendamiseks tuleb efektiivselt kasutada ära Euroopa Liidu tõukefondide rahad.
Suurriigid valmistuvad toetama oma majandust kolossaalsete summadega (erinevatel andmetel üle 700 miljardi dollari USAs, 586 miljardit dollarit Hiinas, 12 miljardit eurot Saksamaal). Ka Euroopa Komisjon on välja tulnud Euroopa Liidu majanduse stimuleerimise paketi eelnõuga, mis tähendab rohkem kui 200 miljardit eurot ja nõuab ühe protsendi iga liikmesriigi SKTst. Kas Eestil on mõttekas eirata sellist eeskuju?
Majanduse kohanemise võtmesõnadeks peavad olema säästlikkus, kulude kokkuhoid, innovatiivsus. Eesti majanduse energiaintensiivsus, energia tarbimine per capita ja energiatarbimine hoonetes näitavad, et energiat tarbitakse Eestis ülemäära palju võrreldes näiteks kas või meie põhjanaabritega.
Ühe initsiatiivina jätkusuutliku majanduse ülesehitamiseks saaks valitsus luua laiaulatusliku riikliku programmi energiatõhususe parandamiseks. Selle asemel et plaanida Eesti pinnale tuumajaama, mille ehitamiseks läheb 20 aastat, alustame millestki konkreetsest, millest on kasu nii majandusele, inimestele kui kliimale.
Riik võiks algatada koostöös pankade, ehitusettevõtete, energiaettevõtete ja arhitektuuribüroodega programmi tingliku nimega "Säästlik Eesti maja", sealhulgas seades ambitsioonikad, ent samas realistlikud energiasäästu miinimumnõuded uutele ja renoveeritavatele hoonetele, luues hoonete energiasäästu sertifitseerimissüsteemi ja hoolitsedes süsteemi rakendamise eest.
Riik saaks pakkuda laenuintresside vabastust tulumaksust neile ettevõtetele ja/või eraisikutele, kes algatuses sätestatud energiasäästu nõudeid hoonete renoveerimisel või ehitamisel järgivad. Muuseas, niisuguse algatusega maailma linnades on välja tulnud ka Bill Clintoni Fond.
Eesti riigi lahendused peituvad riiklikus meetmete paketis, mis keskenduvad investeerimisele inimestesse, ettevõtetesse, infrastruktuuri, energiasäästu ja ökoloogiliselt puhtasse tehnoloogiasse, et luua alused majanduskasvule ja jätkusuutlikule arengule ning parandada tööhõivet. Mida kiiremini sellest aru saame, seda kiiremini saame oma majandust päästa.