Koostöö - kas sõnakõlks?

Koostööoskusest räägitakse kui omaette väärtusest, mida tuleb treenida ja mis käib ühe intelligentse inimese juurde nagu kirjaoskus.

Taevakanalite vahendusel ja Eesti oma teleprogrammideski võib aeg-ajalt näha võistkondadevahelisi katsumusi à la "Võpsikutäht", kus suure rahalise auhinna saamiseks koostöö vajalik, kusjuures nõrgem, individualistlikum, intrigeerivam tõrjutakse välja ja saadetakse asju pakkima.

Koostöö on peaaegu alati positiivse tähendusega märksõna, mis ei tähenda, et tegevus iseenesest laabuks. Miks siis muidu ka näiteks selline pealkiri Eesti ajakirjanduses kui "Balti koostöö nurgeline rada". Vahel võib olla asjal ka halb maik juures. Näiteks võiks tuua vutimängijate koostöö (kokkumängu) kindla mängutulemuse saavutamiseks, et seeläbi kihlveosummadelt kasu lõigata.

Kasusaamine, küll erinevas mõttes, käib igal juhul koostöö juurde.

Keskendugem nüüd siiski ja piilugem veidi kohalike omavalitsuste koostöömaailma.

Kõige tuntumaks omavalitsuste koostöövormiks on praegu maakondlikud omavalitsusliidud, mille puhul võiks välja tuua kaks poolt.

Esiteks raugematu diskussioon omavalitsusliitude õigusliku staatuse (loe mõjukuse) üle ja teisalt nende liitude sisuline tegevus olemasoleva õigusraamistiku (MTÜ) ja rahakoti piires.

See viimane sõltub ennekõike sellest, kui paljud liikmed (omavalitsused) on nõus raha tegevustesse paigutama ja palju suudetakse juurde hankida.

Lääne-Viru Omavalitsuste Liidu kodulehelt leiab märksõna "koostöö" alt ühe tegevuse, see on Virumaa kirjandusauhinna väljaandmine.

Vahemärkusena olgu öeldud, et kellegi laureaadiks saamine on tähendanud mitmel juhul ka minu huvi see raamat kohe läbi lugeda.

Tean, et tegelikult on ju kogu omavalitsusliidu tegevus koostöö ja seda ennekõike liikmete enda vahel.

2009. aastal on tegevusi ligi 6 miljoni krooni ulatuses, millest 2 miljonit saadakse liikmemaksuks ja sellele täiendavalt panevad omavalitsused kokku veel 570 000 krooni haridusüritusteks.

Tegeletakse üldlaulu- ja tantsupeo ettevalmistamisest tundmatute hukkunute koronerteenuse hangeteni.

Mu isiklik arvamus on, et kui maavalitsused ja maakondlikud omavalitsusliidud jäävad enda senisesse staatusesse tiksuma, on tulemuseks mandumine.

Võib-olla on põlluministril Seedril tõesti õigus, et neist kahest saaks ühe korraliku maakondlikke huvisid, nii riiklikke kui omavalitsuslikke, kandva organi.

Tean ka ette, et poliitikud on valmis sellest jahuma, aga tegelikult seda ei realiseeri. Ma ei näe ka haldusteema piltituleku võimalust enne 2011. aasta valimisi, kui me siis parasjagu mõne eksistentsiaalsema probleemi üle ei juurdle. Vanasõna vanast kaevust ja sinna sülitamise ebamõistlikkusest kehtib ka siin.

Evolutsioonilised alternatiivid
Võib-olla on järgnev samuti tupiktee, aga sõltub inimestest, kes on asja juures.

Viimased aastad on toonud Eesti maainimeste ellu Euroopa Liidu toetusskeemi Leader, mille edu aluseks on see, et maapiirkondadele antakse võimalus kohapeal otsustada toetuste jagamise üle.

Maaelu arengukava 2007-2013 Leader-meetme kaudu on riik otsustanud jagada 10% arengukava eelarvest. See on 1,34 miljardit krooni, mis teeb aastas keskmiselt üle 200 miljoni krooni kohalike tegevusgruppide osalusel jaotatavaid toetusi.

Nende tegevusgruppide ülesanne on koostada oma tegevuspiirkonna arengustrateegia ja kuulutada välja projektikonkursid.

Kohaliku tegevusgrupi saab moodustada vähemalt kahe omavalitsusüksuse territooriumile mittetulundusühinguna. Kohalike tegevusgruppide liikmeteks saavad olla kohalikud omavalitsusüksused, piirkonna ettevõtjad ning mittetulundusühingud ja sihtasutused.

Kohalike tegevusgruppide töös on tekkinud palju häid suhteid inimeste vahel, sündinud huvitavaid ideid, kuidas oma piirkonda arendada.

Eestis tegutseb praegu kokku 24 kohalikku tegevusgruppi, kes katavad ligi 94% maapiirkonnast.

Lääne-Virumaa vallad kuuluvad nelja koostööpiirkonda, millest kaks on piiriülesed. MTÜ Arenduskoda liikmeteks on lisaks Vihula, Kadrina ja Tapa vallale ka Kuusalu ja Ambla vald ning Loksa linn. MTÜ Partnerid liikmed on Haljala, Rakvere, Vinni ja Viru-Nigula vald ning Kunda linn.

Rägavere vald on otsustanud liituda muidu Ida-Virumaa valdadest koosneva Virumaa Koostöökoguga. MTÜ Pandivere Arendus- ja Inkubatsioonikeskus liikmeteks on Tamsalu, Väike-Maarja, Laekvere ja Rakke vald.

Vaadates tegevusgruppide kaarti ja lugedes põllumajandusministri vastavat määrust, mis sätestab nõuded tegevusgruppidele, tuleb kõne alla huvitav ja julge haldusterritoriaalse reformi variant.

Kohaliku tegevusgrupi tegevuspiirkonna elanike arv peab olema vahemikus 10 000 kuni 100 000. Kohaliku tegevusgrupi liikmeteks on ühiste majanduslike, kultuuriliste ja sotsiaalsete huvidega vallad ja linnad, mille territooriumid kuuluvad samasse geograafilisse piirkonda.

Tegevusgruppidesse koondumine on toimunud suurema sunnita, küll rahalise stiimuli toel.

Võimaliku liigse erutuse vältimiseks ütlen ka, et kuigi siin on teatud territoriaalseid küsitavusi, pean lähenemist üldjoontes mõistlikuks.

Muidugi on nendest tegevusgruppidest väga erinevalt kuulda, minu jaoks eristub PAIK, kellel on programmiperioodil kasutada 20,5 miljonit krooni vastavalt maakonna lõunaosa nelja valla strateegilistele prioriteetidele, aga see piirkond hakkab silma ka teiste ühiste initsiatiividega.

Koostööst ühinemiseni
Mõnikord võib naabrite koostööst saada omavalitsuste ühinemine. Lääne-Virumaal näiteid õnneks on. Läbi on tehtud maakonnapiire ületav ühineminegi, mille tulemusena üks Lääne-Viru sarv nüüd Järvamaa ja Harjumaa sisse tungib.

Kunda ja Viru-Nigula rahvas on oma ühinemisplaanidega üsna konkreetsesse järku jõudnud.

Diskuteeritakse nime üle. Ma soovitan Vihula ja Võsu valla ühinemise kaasust ja mitte uue nime väljamõtlemist. Kunda linn on nii tugev märk, et ei kao ta valla sees ega pealinnana kuhugi. Olgu Viru-Nigula vald pealinnaga Kundas. Kundalased saaksid seda minu arvates endale lubada küll.

Lugesin huvi pärast nende ühinemisanalüüsi. Muidu ikka mingid ministrid ütlevad, miks ühinemine võiks hea olla, seekord vaatame, mis kohalikud inimesed positiivse ootusena välja toovad.

"Peamiseks tugevuseks ühinemisel oleks suurenev inimpotentsiaal, vaheldus, "uued tuuled". Mõlema ühineva omavalitsuse rahvaarv on suhteliselt väike - ühinedes suureneks omavalitsuste projektisuutlikkus inimkapitali kasvu läbi.

Seda võiks tõsta ka ühinemata, koostöö pinnalt, kuid tegelikult toimib kõik paremini, kui seistakse oma, mitte ühiste huvide eest."

Nii võikski lõpetuseks konstateerida, et koostöö kõrgeim eesmärk on oma-tunde tekitamine.

Kui ühistegevus on viinud selleni, et ei tegeleta lihtsalt kaastundest või sellepärast, et koostöö on moodne, vaid jõutakse samastumiseni partneriga, on asi korda läinud.

Mina aga jälgin huviga, kas Leader-programmi aladest võiks kasvada välja midagi enamat kui koostöö oma väikese tegevuspiirkonna kasu pärast.