Rullnokk, vaata! Memm roolis!

"Nii mõnigi noormees tuleb ja ütleb, et vanaema ka õppis teie juures, kui oli 18," alustab juba neli aastakümmet sõiduõpetajaametit pidanud Hillar Ross­mann.

Kui küsin eakate sõitmaõppimise kohta, vastab staažikas koolitaja: "Kui vana üldse on vana õpilane? Üle 50aastaseid on suhteliselt palju. Rohkem vanemaid inimesi tuli autokooli pärast Nõukogude Liidu kadumist, kui auto muutus kergemini kättesaadavaks. Suurem osa juhiloa taotlejatest olid ja on naised. Õpetada kõlbab kõiki, kes õppida tahavad."

Kooli koos lastega

Hillar Rossmanni sõnul tulevad vanemad tihti koos lastega õppima, näiteks kord oli ema kahe pojaga.

"Vanemad inimesed on üldjuhul hea huumorimeelega ja enesekriitilised, julgevad enese kulul nalja teha, kui õppimine kergelt ei lähe."

Noortest erinevalt ei omanda eakamad kõike nii kiiresti ja õppimine hakkab sujuma alles siis, kui õpilane hakkab õpetajat usaldama.

"Tuleb kursustele, uurib alati ettevaatlikkusega, kas temast üldse saab roolikeerajat. Aga kui soov on kindel, on tal aega, raha ja püsivust, tundides küsib alati, kui aru ei saa, on täpne ja eksamile ei kiirusta enne, kui kõik on selge. Nii mõnigi on öelnud, et mida ma lähen sinna lollitama ja teistele naerda," räägib kogenud õpetaja.

Põhjused, miks autojuhtimise oskus eesmärgiks seatakse, on erinevad. Tihti on peres mitu autot, kuid kui kuhugi minna tahetakse, tuleb kedagi pa­luda. Juhtimisõi­gus annab teatud sõltumatuse.

Aastatega on tal sõiduõpetajana ohtlikke olukordi ette tulnud, aga ka naljakaid seiku.

Kümme aastat tagasi õppis tema juures 81aastane mees, kes oli lotoga võitnud endale auto. "Arstlik kontroll oli tal läbitud, kuid tagurpidi slaalomit sõites ei julgenud ta väga hoogsalt rooli keerata, et rabistades lähevad äkki südamestimulaatori traadid katki," meenutas Rossmann.

Ka tänaval sõites kippus eakas õpilane tee keskele kalduma, mida põhjendas sellega, et Saksa sõjaväes tankistina saanud tankiga ikka keset teed mindud.

Ükskord jälle ei olnud vanem daam rahul, et õpetaja teda nii palju piinab ja juhtimise väga selgeks tahab õpetada.

"Ega ma rohkem ei sõida kui kaks korda aastas: ühe korra Viru-Jaagupi surnuaiale ja teise korra seenele," vahendab sõiduõpetaja toona daami öeldut.

"Aga kui tal oli juhiluba kaks nädalat käes olnud, nägin teda turuplatsil laupäeval. Küsisin, kas siin siis ka seened kasvavad," naerab Hillar.

Kord jälle pööranud 70ndates mees koduõuele nii suure hooga, et õpetaja pidi noomivalt küsima, miks ta sedasi tegi.

"Proua aknast vaatab. Tahtsin talle näidata, kui uhkelt ma sõidan," ei ole väike edevus ükskõik millises vanuses inimesele Hillari sõnutsi võõras.

Samuti meenub kirikuõpetaja, kes närvide rahustamiseks võttis enne sõitu pitsi palderjani. "Kui aru sain, millega tegu, selgitasin talle, et see on piiritusega segatud ja seda enne rooli istumist pruukida ei tohi."

Peale vanemate inimeste on Hillar Rossmann õpetanud nii üksikuid kurte kui kurtide rühmi.

"Viipekeelt mõistmata kontakti saavutada on esialgu raske. Ja naljakas oli see, kui eksaminaator käratas, et ei mingit rääkimist eksami ajal. Aga sõrmtähestiku abil saab infot omavahel jagada, ja kümne minutiga oli kõigil selge," jutustab ta.

Õpilased peavad meeles

On õpilasi, kes õpetajat veel aastaid hiljem meeles peavad.

Hillar meenutab üht liikumispuudega tüdrukut, kes Saksamaal elab, seal ülikooli lõpetas, ning kes nüüd igal aastal, kui Eestisse jõuab, oma Mercedesega tema väravas signaali annab, et "räägime juttu, ma ei hakka autost välja ronima".

Samuti toob üks mesinikust vanahärra, kes sai juhiloa kaheksa aastat tagasi, talle suviti purgi mett ja küsib, kuidas käsi käib.

Hillar ütleb, et väga harva on värske juhiloaga juht liiklusõnnetuse põhjustanud.

"Olen püüdnud seda jälgida. Kuigi vahel hakkab esialgu ontlik juht mõni aasta pärast juhiloa omandamist liikluses hooletumaks muutuma. Kõige rohkem on vaja tehnilise sõidu kõrval õpetada sellist suhtumist, et ei oleks liigeldes teiste peale tige," selgitab ta.

Hillar Rossmann on veendunud, et öeldu käib nii noorte kui vanade kohta. Noorte kohta ütleb kauaaegne sõiduõpetaja, et kirutakse küll rullnokkasid, aga tema nn rullnoklust probleemiks ei pea.

"Noored sõidavad tegelikult hästi, aga kahju on sellest, et nendele noortele pole rakendust, ei ole kohti, kus saaks ohutult kiiret sõitu ja näiteks ka auto kiirendust proovida. Tee peal seda ju ei tohi," arutleb Ross­mann.

Paljud noored on tema sõnul tõelised tehnikafanaatikud ja parim oleks, kui nad rakendust leiaks. Hillar loodab, et Rutja lennuväljast saaks selles suhtes asja.