Noorte filmifestivali filme vaadates tundus, et kindlasti ei taha seal esinenud loojad saada Tarantinoks ega Spielbergiks.
Film kui suhtlusvorm
/nginx/o/2017/10/26/7255357t1h2dcc.jpg)
13. veebruar 2009, 10:38
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Oli hoopis suuri tundeid, mõtlikkust ja vaimukust. Ekraanilt kumas vaatajateni filtreeritud kujul tükike noorte mõttemaailma.
Nüüd, kui vanematel ei ole kahjuks sageli aega lastega rääkida, teevad nood hoopis filmi. Töölt väsinuna koju tulnud lapsevanem maandub diivanil ja talle avaneb maailm sellisena, millisena näeb seda tema laps, ehk tähtis sõnum on tõlgitud filmikeelde.
Järjekordne põlvkond ei olegi tegelikult hukas. Kümneminutine tummfilmilõik on kõnekam ja arusaadavam kui igapäevased sõnad ja nii leevendab see ehk igavest põlvkondade konflikti.
80ndatel oli külmal hallil kooliseinal kirju plakat, mille peal elevant, käärid, kummiliim ja värvilised paberid ning lubav tekst "Fantaasia annab tiivad". Tänaseks on tehnika areng loonud oma ideede teostamiseks võimsamad vahendid.