Males ega elus käike tagasi ei võeta

Mõnda aega Rakvere linnavalitsuses välissuhete spetsialistina töötanud tarmuka neiu jaoks on malemäng juba ammune teema. Linnavalitsuses käis ta lõunatunnil kolleegidele sageli peale, et nad temaga malet män­giks, aga keegi ei võtnud vedu.

Valitseva stereotüübi järgi ei saa 25aastast Karmenit kuidagi tüüpiliseks malemängijaks pidada. Ta on kaunis ja väga sportlik tütarlaps, keda enamik kujutaks ette ööklubis tantsimas, mitte malelaua taga. Ehkki üks ei välista teist.

Aga Eesti Maleliidu modellist presidendi Carmen Kassi nimekaim pani rulluisutama minnes kõrvaklapid pähe ja kuulas trenni tehes MP3 mängijast "Ööülikooli" saateid.

Karmen arvab selle jutu kohta, et ta oleks ise eelarvamuste küüsis, kui peaks end kenaks ja targaks.

"Kõik sõltub, kellega võrrelda, kuid ma ise ei võrdle ega anna endale ka kuidagimoodi hinnanguid. See on nagu males - loeb ainult tulemus, pole oluline, kas mängija vastab valitsevatele moetrendidele või mitte. Ma ei ehita enesehinnangut üles oma väljanägemisele ega püüa tõestada, kas mul enda arvates on mõtlemisvõime olemas või mitte. Olulisem ja võimsam on see, kui tahetakse näha partiid ja mängu, mitte aga mängijat."

Kuueselt käigud selged
Esimesed malekäigud õpetas Karmenile selgeks ema juba siis, kui tirts oli kuueaastane, ning seejärel sai Väike-Maarjas õppida malemängu kord nädalas Jakob Kiige käe all.

"Ilmselt olin ma veel liiga väike, et mind teooriaga kurssi viia. Pigem püüdis treener mind maleliselt mõtlema õpetada," arvab Karmen tagantjärele.

Õpingute resultaadina tulid kahel aastal maakonnameistri tiitel ja hulk medalikohti. Pärast maletreeningute lõppu tegi neiu selles mõttemängus pikema pausi, kuid ühe juhuse kaudu ilmus vana rada taas jalge ette.

"Kunagised medalid ja diplomid panid mind juba arvama, et oskan malet. Lülitusin pisut enam kui aasta tagasi väljakutset esitades juhuslikult tänavakohvikus maletajate seltskonda. Sealt sain haleda kaotuse ja õiglase enesehinnangu. Nendest ülikoolikaaslastest said ka minu head sparringupartnerid, korraldasime koos mänguõhtuid, mistõttu esialgsed kaotused innustasid mind malemängu sügavusi ja teooriat rohkem uurima," räägib Karmen.

Algul kujunes see malefanatism tema jaoks suisa haiguseks - ta nägi unes malekombinatsioone, kibeles sporti tehes ja loengusaalidest interneti maleruumi ning pärast päevaseid töö- ja koolikohustusi veetis oma aja unetundide arvelt malet mängides.

"Edaspidi võtsin nii rull­uisu­tama, loengusse kui ka koosolekutele etüüdivihiku kaasa, et tühjadel hetkedel taktikalisi võtteid avastada," ütleb Kar­men. Erilise huviga jälgis ta maailma suurmeistrite reaalajas ülekantavaid tundidepikkusi partiisid.

Karmen lisab, et õnneks eelmisel poolaastal see suisa ohtlikuks kujunenud fanatism rauges. Ta peab malemängu enda jaoks siiski eeskätt harrastuseks, mille mõju arengule ja mõtlemisele on tulemustest olulisem.

Karmen tunnistab, et on aktiivse maletegevuse juures täheldanud ka endas mõningaid muutusi. "Kui varem hakkasin eksamiks õppima paar päeva enne sooritust, siis nüüd loen vaid konspekti läbi ja kasutan meeldejätmiseks põhiideid. Seoses intensiivse mõttetegevusega jäävad faktid palju paremini meelde. Mul ei ole enam enne eksamit, nõupidamisi või läbirääkimisi mitte mingisugust närvi ega ebakindlust," väidab ta.

"Samas on loominguline vajadus ilukirjanduse, teatri ja kunsti järele kahanenud, sest male kompenseerib oluliselt loomeväljendust ja esteetilisi vajadusi."

Kui ei mängi, siis ei võida
Elu on sageli võrreldud malega. Mõnes mõttes on inimene justkui ettur, kes saab minna ainult edasi.

Nagu males, nõnda ka elus saab teha ainult ühe käigu korraga, ometi on mõlemas - elus ja males - tohutult kombineerimisvõimalusi, sest olles käinud ühe käigu, muutub kardinaalselt su edasine mäng ehk elu. Karmen on nende asjade peale sageli mõelnud.

"Selge on see, et käiku tagasi võtta ei ole ei elus ega males võimalik. Kord juba tehtud käik mõjutab kogu positsiooni ja seisu tervikuna. Mõnikord on aga ka ebatäpne käik vajalik, sest vaid ebaõnnestumised viivad edasi, süstivad vajalikku kont­sentree­ru­misvõimet ning panevad aja, materjali ja kvaliteedi optimaalseimat kasutust välja töötama."

Karmen leiab, et kui viga on juba tehtud, tuleb enda energiat ja teadmisi maksimaalselt kasutada, et leida kompensatsiooni, koondada oma ressursid ja kombineerida need vajalikuks vastulöögiks, avada liinid, leida uued võimalused.

"Mulle meeldib Tartakoweri põhimõte, et keegi ei ole võitnud partiid, loobudes mängust. See kutsub üles leidma lahendusi ka lootusetus seisus ja säilitama võitlusvaimu. Elus tuleb pidevalt ette valesid valikuid või saatuselööke, kuid loobumine ei vii kunagi võidule, tuleb leida endas kindlust ja tugevust vastukäikudeks ja seisu parandamiseks," sõnab ta veendunult.

Karmen Viikmaa lõpetab kevadel Tartu ülikooli magistriõppe semiootikas ja kavatseb sügisest minna edasi doktoriõppesse, sest sarnaselt maleliste oskuste parandamisega peab ta tähtsaks ka elus pidevat enesetäiendamist ja -arendamist.

Oluline on protsess
"Ilmselt on protsess mõnikord sama oluline või isegi olulisem kui tulemus, nii et lisaks semiootikale õpin ka majandust ja veidi õigusteadust. Ei piisa ainult ühe avangu selgeksõppimisest. Innovatsioon, uue loomine, tekib just erinevate valdkondade ja distsipliinide puutekohtades."

Samas tunnistab Karmen Viikmaa, et töö linnaametnikuna lõi tema seisu malelaual täiesti segamini.

Ta pidi kohanema uue keskkonnaga, kuid ühtlasi loeb ta seda käiku vajalikuks, sest see aitas ennast paremini programmeerima õppida.

Karmen ütleb, et pärast tööd linnavalitsuses kadus tal igasugune pelgus uute ettevõtmiste ees, mistõttu ta ei saanud ka väga pikaks ajaks paigale jääda. Nii jäi tema töö Rakveres umbes aastapikkuseks.

Küll aga peab ta oluliseks seda sidet, mis tekkis virulaste ja Rakverega, ning usub, et siinne kohavaim on nii võimas ja puhas vaid tänu siinsetele inimestele ja nende ühtekuuluvustundele.

"Suuresti tänu sellele kokkukuuluvustundele ja soojadele suhetele identifitseerin end samuti virulasena ning tulen alati hea meele ja positiivsete tunnetega Rakveresse, eriti veel nüüd Eesti meistrivõistluste ajal," lisab Karmen Viikmaa rõõmsalt.