Usu ja lootuseta, igavese igatsusega

Jaanika Juhansoni lavastus "Ja päike tõuseb" Rakvere teatris räägib, õigemini näitab või loob teravatest värvikatest kildudest loo igavesti valutavast tühjusest sinus eneses.

Muidugi tõuseb päike. Päike tõuseb ikka ja alati, sõltumata sellest, kui tühi on parasjagu inimlapse hing, täis tema pea või mürgitatud tema meeled, kas ta on üksi või üritab kellessegi või millessegi klammerduda, et vähemalt näiliselt oleks millelgi mõte.

Jaanika Juhansoni mäng Hemingway teemadel vaatleb tühjust sinus/minus eneses.

Tühjust kui nähtust, selle olekut ja ilminguid, sellega kaasnevaid tundeid või tundetust.

Klammerdumine tühjusse

Mis ja miks lavastaja meelest täpselt aset leiab, on tekstiraamatulikul kavalehel nii selgelt kirjas, et vaatajal tekib võimalus (või kiusatus?) positsioneeruda mugavasti etteantud karkassil ning vaadata lavastuse visuaalselt kirkaid stseene kui polstrit raami ümber.

Lavastaja kirjale, näitleja proovides tehtud ülestähendustele, tekstikatketele ja lisamaterjalile toetudes saab lavastaja ja vaataja lähtepunktid viia teineteisele üsna lähedale.

Võimalik, et see olekski ideaalne vastuvõtt. Sel juhul maksaks anda kavaleht kohe piletiga kaasa, et teatrikülastajal oleks kodus aega eeltööd teha.

Kui lugeda kavalehte siis, kui etendus vaadatud, tekib võimalus poleemikaks lavastajaga või kaaslastega, eeldatavalt veidi vähem kaootilises seisundis, kui on laval kujutatud isikud.

Mis tõuseb või ei tõuse, tehakse kohe selgeks. Ja siis läheb elupõletamiseks.

Jaanika Juhanson on teostanud loo igas mõttes visuaalselt, annab vormilist mahlakust.

Lavastaja tahe "hallata just sellist kaost" on võimiste ja võimalustega korrelatsioonis ning jõuline vorm kängitseb Hemingway kui teema sel kombel üsnagi rangelt lavastaja mõtteilma piiridesse.

Lavastaja direktiivist, et tegevus toimub Jacke'i peas, läheks siinkohal sujuvalt mööda, sest lavastuse vaatlemine kujutluste materialiseerumisena ehk kirjutusmasinasse meeleheitlikult taotud teksti (mälestus)pildiliseks sündimisena, kallutaks Jacke'ist kui isiksusest, mitte lavastusest kõnelemiseni.

Mis puutub Erni Kase Jacke'i, siis mängib ta ahta ruumi piires täpselt ja ehk natuke liigagi vaoshoitult, rõhutades sissepoole elamist.

Seda enam võtab viimane stseen Bretiga (Silja Miks) vaataja hinge pidi pihku.

Breti - Jacke'i liin on tugev nii lavastuslikult kui mänguliselt ning kannab kurbuse sügavamaid hoovusi.

Silja Miks mängib Breti olemuslikult lineaarsepoolsest rollist välja üllatavalt palju sooje jooni ja isikupära.

Tema Brett särab, sõltumata seisundist. Ja paneb huviga ootama näitlejanna uusi rolle ja arenguid.

Lavastuse üheks huvitavaks tahuks on karakterid kui märgid, mis mängivad mõnel läbival selgel joonel: Peeter Rästase võimalikult ja võimatult ebakindlalt normaalne Robert Cohn, Anneli Rahkema ootamatult malbetes toonides märtel­lik Frances Cly­ne, Marin Mägi asjalik-tantsuline Georgette, Velvo Väli avarjoviaalne krahv Mippi­popolus ja otsesihtimisega Jean-Paul, Margus Grosnõi elu peremees Frank ja kõrkveetlev Pedro Romero.

Helgi Annasti igipurjus mrs "tantsime endid ribadeks" Braddocksis terendab lavastuse võtmeisik.

Just selles ammu kadunud noorusse klammerduvas ning alkoholis, narkootikumides ja tantsus unustust otsivas inimvaremes ilmutab end tühjuses ja tühjuse kohal kõndijate tulevik, kus pole usku ega lootust ja armastuski pudeneb käest.

Neid inimesi kannustab hirm jääda silmitsi iseenda ja eneses laiutava tühjusega, lõpmatu janu või igatsus millegi enama järele.

Hirm nooruse kadumise ees päädib pildituksjoomise või sünteetilise mõnuga.

Need inimesed ei julge vananeda, ei julge endasse vaadata. Nad tahavad unustada, aga nad ei mäleta, mida.

Nad tahavad jõuda, aga ei tea, kuhu. Nad otsivad ideaalset unustust, sest pole enam ideaalset unistust.

Nad igatsevad midagi muud. Sellest on saanud elu sisu.

Kui puudub julgus reaalselt hoolida, kui lasta olulisel libiseda käest, aina küsida, otsimata vastust, jääbki vaid üle klammerduda tühjuse külge.

Kui Hemingway kujutatud "kadunud põlvkonna" kurnas tühjaks sõda, siis miks on samuti siin ja praegu, mis on see põlvkondadeülene igatsus "kauguste" järele, küsib lavastaja. Mikrofonide võimu ja väge abiks võttes.

Kumb elu on pärisem

Loost, milles mängib oluliselt kaasa tühjus või tühjusekogemus vaatajas eneses, tõuseb igavesti vastamata küsimus: kumb elu on pärisem - kas kujutlustest räsitud elu enda seatud puuris koos kahetsuste ja kirjutusmasinaga või joviaalne kulgemine lakku täis elu peremehe ja sulasena, kelle saatus jääb juhuste määrata ja vastutada.

Mõte päikese tõusmisest piibellikus või igavikulises mõõtmes - tuleviku mälestusena - võib kohale jõuda kunagi hiljem.

Loodetavasti jõuabki. Mistap muidu see lavastus.