Logi sisse
Aktiveeri
digileht

Tunnistan üles, olin pikka aega narkomaan, enne kui pahest vabanesin.

Reedehommikust toimetuse koosolekut tabas jõuluvanasadu. Ühel hetkel oli neid toas hirmus palju.

Lõppev nädal algas kurvalt. Tamsalu vallas jättis kahjutuli pere peavarjuta. Hea, et abikätest polnud puudu.

Olen Rakvere linna põliselanik ja igal aastal talve tulekuga algab see "tants aurukatla ümber" - libeduse ja lumetrall.

 

Hea sõber naasis kord Saksamaalt ja rääkis vaimustusega sealsetest siltidest – kaunitel, omanäolistel tahvlitel anti teada, et siin töötab kingseppmeister või kellassepp, pagar või lihunik. Nii mõneltki sildilt võis lugeda ka töökoja asutamise aastaarvu, millest sai järeldada, et auväärt ametit oli selles majas antud edasi isalt pojale või emalt tütrele.

Vaata ka Virumaa Teataja 12.12.2014 “Solvumine esietendusel: kas näitleja labastas vapimärki?”

Vabandan Oleg Grossi ja kõigi ASi OG Elektra töötajate ees ettevõtte korduva halvustamise pärast avalikel üritustel, millega olen kahjustanud ettevõtte ja kogu töötajaskonna mainet. Õppetunniks minule on see, et olla ei tohi eelarvamust ja asjad peab endale selgeks tegema oma silmade ja enda poolt kogetu läbi, laskmata arvamust kujundada teiste inimeste hoiakutel.

Tänapäevased kiiskavläikivad punased, kuldsed ja sinised kuuseehted on küll pikupüüdvad, kuid tunduvad mulle isikupäratud ja elutud. Ja et need on tavaliselt kuue kaupa karbis, ripub jõulupuu küljes kuus hingeta kuuli.

Teisipäeva  õhtupoolikul juhtus Rakveres selline lugu, et kepiga vanamemm jäi kesklinnas linnaliinibussi uste taha, sest ta lihtsalt ei mahtunud sinna. Bussijuht sulges uksed ja sõiduk lahkus, memm jäi kurvalt ootama, sest kuhugi liikuda ei saanud. Libe!

Olen viimased aastad olnud aktiivne kohalikus poliitikas. Valimiste lähenedes tegid mitmed poliitilised jõud ettepaneku osaleda riigikogu valimistel. Võtsin mõtlemisaega.

(1)

Alles sai pisut vaibuda fosforiidipaanika, kui nutikad ärikad on tulnud välja uue sõnaga, nimelt “argilliidiga”. Teatavasti esineb argilliit koos põlevkivi ja fosforiidiga. Uus nimi justkui muudaks midagi. Uurimine (= puurimine) ei olegi siis justkui kahjulik, kasu olevat aga tohutu. Ka riik olevat uurimisest väga huvitatud.

Novembri lõpul peeti Tartus maaülikoolis konverentsi peretalude tulevikuväljavaadetest. Üleilmselt on nii, et perefarmid toidavad ära 70% inimkonnast, suurfarmid 15–25% ja mahepõllundus 5–15%. Eestis on perefarme suhteliselt vähe ja needki peamiselt välisfirmade omad. Suurfarmi eeliseks on esiteks see, et võimalik on toota tööstuslikult, teiseks on majandusideoloogia sarnane suurte tööstuste omaga või neilt üle võetud, kolmandaks on saagid seetõttu ka suured.

Hiljuti võisime Virumaa Teatajast lugeda reformierakondlasest Lääne-Viru maavanema Marko Tormi suuremast ämbrist Oleg Grossi aadressil. Aga selle asemel, et ettevõtja ees aumehelikult ja avalikult oma eksimuse pärast vabandada, asus Torm hoopis end õigustama ja piinlikku juhtumit ilustama.

Jõulupühad on vaid ühe advendi kaugusel. Aga kus on piparkoogid? Kui kohe ei küpseta, peab ootama terve aasta, sest kes siis jaanipäeva piparkookidega vastu võtab.

Läinud nädalavahetus kujunes traagiliseks kahele noorele inimesele, kui Jõetaguse külas 22aastane Rasmus ja tema 20aastane elukaaslane Mari-Liis olid teel noormehe lapsepõlvekoju, kuhu oli jäänud veel pool kilomeetrit sõita.

Võib arvata, et külade kultuuritegelastel on vesi ahjus. Ja mida aasta edasi, seda enam meenutab nende ahi juba suuremat sorti loiku või väiksemat järve.

Eilsel jõululaadal Rakveres sai mitmekeelsetelt siltidelt kauba kohta infot, müügimees oli aga uinunud.

Taas on keegi solvunud. Sedakorda siis endine Lääne-Viru maavanem, praegune ettevõtja EV. Eelmisel nädalal oli kohalikest tegijatest solvunud suurärimees OG. Nagu teada, avas aga solvumiste rea tipppoliitik JO, solvumist lubas endale ka poliitikahiid JL. Solvumine solvumise otsa – ei lõpe iial otsa.

Rakvere keskväljakule kuuseinstallatsiooni püstitamine andis juba teist aastat stardi kreisilinna võidujooksule, et enda hoiakuid ja arusaamu kuulutada.

Kunagi usutud, et ilma hoiab ülal ilmapuu. Kuidagi peab ju taevas maa kohal püsima. Tegelikkuses piisas selliseks ilmapuuks olemiseks lihtsalt ühest väärikast ja vanast puust. Tihti võis see olla mõni kunstpuu, mingi palk või teivas, mida oli hea kaasa võtta ka juhul, kui hõimul tuli teise kohta elama kolida. Ilmapuu, mis ühtlasi oli maailma naba, pidi ikka ligiduses olema. Kus siis veel saab olla maailma keskpunkt, kui mitte seal, kus oleme meie.

(2)

Nüüd, mil Rakveres Tallinna tänava valgusfoor juba teist nädalat tumm on, saab ilmselt iga autojuht aru, kuivõrd see aparaat tegelikult liiklust segas.

Lemmiklooma pidamine peaks inimesele rõõmu pakkuma ning muremõtteid võiks tekitada vaid haigus või õnnetus, mis looma ootamatult tabab. Siiski on ilmselt iga loomaomanik olnud olukorras, mis lemmikut võttes ei tulnud pähegi.

Loe lisaks: “Vallimägi ja Pahnimägi arvatakse looduskaitse alt välja”, Virumaa Teataja, 2.12.2014.

Mõne kuu eest toodi esimest korda tõsisemalt ja teravamalt avalikkuse ette arutelu ettevõtjate ning riigijuhtide ja poliitikute vahekorrast. Eriti terava kriitika osaliseks sai Sven Mikser, kes Äriplaani konverentsil viitas oma sõnavõtus vajadusele ettevõtjatel mugavustsoonist välja tulla. Mitmed ettevõtjad pidasid seda väljaütlemist ignorantseks ja isegi solvavaks. Hiljem minister küll silus oma sõnu ning viitas vääritimõistmisele, kuid ettevõtjaid see ei lohutanud.

Päkapikud on kuulunud paljude tänaste täiskasvanute õnnelikku lapsepõlve. Vaatasid vargsi, kas laps oli viks, ja tõid sussi sisse üllatusi. Innustasid mudilasi ja tekitasid neis helgeid-põnevaid tundeid.

Alati, kui Eestis mõni uus film välja tuleb – ja neid tuleb viimasel ajal üsna tihedasti –, tekitatakse meedias nii palju kära, et kellelgi ei saaks info järjekordse uudisfilmi linastumisest kõrvust mööda minna.

Kohtleme Eesti vabariigis poliitikuid teinekord hullemini kui kärnas koeri. See mõte tikkus pähe, kui kuulsin, et riigikogu valimistel kandideerida kavatsev ajakirjanduslegend Kalle Muuli jäi päevapealt ilma õigusest juhtida saadet “Olukorrast riigis”. See muhe ja terav jutusaade on alates aastast 1995 olnud ka paljude maainimeste jaoks võtmeks poliitmaailma. Varem käidi pühapäeva keskpäeval kirikus, nüüd kuulatakse saadet.

Rakvere linna kõnniteed on pesumasina jaoks ilmselgelt liiga kitsad.

Peagi on käes teine advent. See tähendab, et jõuludeni on aega veidi rohkem kui kaks nädalat. Ilmselt on paljudel tublidel inimestel plaanid jõuludeks juba tehtud ning teada, mida kingikotti pakkida ja mida jõululaual pakkuda. Kardetavasti aga tabab osa inimesi jõulupaanika – kohe-kohe on pühad ukse ees, ent veel ei ole ühtegi kinki varutud.

(1)

Iga väikelinn võitleb oma identiteedi, eripära ja tähelepanu eest. Kunagisest kreisilinnast tekkis selle aastatuhande algusaastatel võõrkeelse nime sarnasust ära kasutades idee crazy linnast kui millestki ootamatust, uuenduslikust, isegi jahmatavast ja pöörasest.

Mul oli aastaid tagasi üks naaber, kes kohe esimesel kohtumisel teatas: “Kui sa minuga hästi läbi ei saa, võin nii mürgine olla, et üheainsa kurja pilguga tapan kõik su ilusad lilled ära.” Õnneks saime normaalselt läbi ja mu lilled ei sattunud kordagi ohtu.

Esmaspäeval algas detsember ja ühtlasi sai ametliku rallikäigu jõulupühadeks valmistumine, eriti just kaubanduses. Kui poodi sisse põikav inimene võib julgelt ignoreerida seal pakutavat pühadenänni ning põgus jõulumuusika kuulmine ei pruugi häirida, siis kauplusetöötajatele, kes päevad läbi niisuguse tingel-tangeli sees viibivad, tunnen küll kaasa.

Estonian Voices lõi jõulukuu teisel päeval Rakvere rahvamaja kõledavõitu saalis oma plaadiesitluskontserdil äärmiselt sooja õhkkonna. Nendele, kes selle ansambliga kokku on puutunud, ei tulnud see tõsiasi kindlasti üllatusena, kuid need, kes väga altid väljas pole käima, võiksid seda siiski edaspidi kaaluda.

Suures mitmekorruselises kaubanduskeskuses seati advendiaja esimeseks pühapäevaks üles dekoreeritud Santa Clausi telk koos kaunistatud kuusepuuga. Suures tugitoolis istus kauni valge habemega Santa ise. Peagi moodustus jõuluvana ette pikk rivi lastest, kes kõik soovisid jõulusalmi lugemise eest kingitust saada.

Kirjutan tänase juhtkirja erandkorras oma nime all, mitte toimetuse ühise seisukohana. Seda ühelt poolt sel lihtsal põhjusel, et mitte saada süüdistatud arguses oma mõtted välja öelda. Olen heameelega mitteanonüümne kommentaator, ehkki vaidluste puhul hakatakse sageli ründama arvajat, mitte tema väljendatud arvamust. Aga me ei ela ometi vaikival ajastul!

Viimane pauk

Mulle kohe meeldib inimesi oma küsimustega kimbatusse seada. Üks levinum kõlab nii: “Kas usud päkapikke?” Olen seda küsinud nii Tartu ülikoolis kui Kadrina keskkoolis, kus meediat õpetan. Olen seda läbi aastate pärinud ka hulgalt suurejoonelist jõuluskepsist põdevatelt kaaskodanikelt.

Rakvere linnas on parkimine korraldatud kehvasti, eriti jamaks läheb tuleva lumega, kui autodele kesklinnas ja selle ümbruses enam üldse ruumi ei jää.

Vastukaja Rein Siku külaloole “Lennart, Lennart, tõuse üles – Eesti muutub kemmerguks!” 15. novembri Virumaa Teatajas.

Hea valitsemise mõõdupuuks on avatus, kaasamine ja dialoog kodanikega. Selleks on erinevaid viise ja vahendeid. Need võivad olla küsitlused, gallup kodulehel, arengukava avalikud arutelud, vallaleht või sotsiaalmeedia.

Kui Tallinna linnavalitsus tuli kaks aastat tagasi välja tõeliselt asjaliku mõttega kehtestada tasuta ühistransport, olid paljud jahmunud. Kuid keskerakond on ju varemgi asju suurelt ette võtnud ja ära teinud. Olgu see siis tasuta koolitoit või Eesti Raudtee riigi omandisse tagasi ostmine. Meie ideid on algul ikka sõgedalt maha tehtud, ent aja möödudes võetakse neid kui loomulikke, vajalikke ja rahva hüvanguks tehtuid.

Kui väike olin, jumaldasin nukkudega mängimist. Mul oli neid kümneid: tillukesi, imikumõõtu ja ka üks täiesti suur nukk, mida ema minu jaoks aastaid hoidis ning mille alles teatud vanuses mulle andis.

Küsitluses on osalenud  inimest