Aivar Riisalu võitles Palmse lasteaia eest

Saate alguses rääkis Andres Raid, kuidas ta olevat kalli raha eest ostnud Eesti Energia mobiilse internetiseadme «Kõu». Mees katsetas seda Tallinnas mitmes kohas, ent seade tööle ei hakanud. Ka klienditoe telefonist suurt abi polnud, sealt vaid öeldi, et aga levi ju peaks olema ja asjaga tegeldakse.

Nii pöördutigi Eesti Energia tütarfirma Televõrk AS-i poole, mis otseselt selle teenusega tegeleb ning firma juhataja suutis seadme ilusti tööle panna. Raidi koju saadeti ka tehnikud, kes tõdesid. et seal tõepoolest levi ei ole ning lahendusena vahetati mobiilne seade statsionaarse vastu ümber.

Teine lugu oli jätkulugu kevadel tehtud saatele. Nimel tõstetakse Palmse lasteaed peagi majast välja ning vallavalitsus lubas kevadel sügiseks uue maja valmis saada.

Vihula vallavanem Priit Pramann aga seletab, et tekkisid komplikatsioonid ning plaanitud kohta tahetakse kohvikut teha, kus ka alkoholi müüakse ning et lapsed ja alkohol ikka kokku ei käi.

Vald on olnud olukorrast teadlik juba üle nelja aasta, ent lahendust siiani veel leitud ei ole. Vallavanem pakkus ühe variandina mõne korteri kasutamist või siis laste transportimist lähedalasuva asula lasteaeda.

Kolmas lugu püüdis lahendada kahe naabri maatüli. Ükspäev suvilasse tulles avastas Silvi Pass, et tema aia värava ette on löödud teine traataed. Naine arvab, et naaber tegi seda suurest trotsist, et saaks selle värava taga olevad maad autode parkimiseks kasutada.

Pass pöördus ka politsei poole ning oma suureks imestuseks sai sealt vastuse, et naine ei ole oma aeda plaani järgi teinud ning et tal justkui ei olekski millegi üle kaevata.

Politsei seletab, et naine olevat omavoliliselt värava asukohta muutnud, mis raskendab autode ligipääsu ning et selle olukorra saab lahendada ainult kohus.

Saate lõpetuseks tõttab Aivar Riisalu appi ühele pahasele Quelle kliendile Maaja Liivojale.

Naine tellis pulmadeks mõeldud serviisi ning talle öeldi, et umbes kuu aja pärast peaks kätte saama. Liivoja ootaski kuu, kaks ja natuke pealegi ning helistas siis firmasse, et asjasse selgust tuua.

Quellest öeldi, et serviis on juba müüdud ning et klient oleks pidanud kaks nädalat pärast tellimuse esitamist ise uurima, et kas kaup on juba kohal või mitte.

Maajale pakuti kompensatsiooniks näiteks telekat ja muid asju, ent naine jäi endale kindlaks – temal on vaja just serviisi, mille olevat lubanud pulmadeks kinkida. Firma pakkus naisele seepeale Kaubamaja kinkekaarti, seal olevat ilusaid serviise küll. Saate lõpuks jõudis lugu igatahes Maaja Liivoja jaoks rahuldava tulemuseni.