/nginx/o/2008/05/10/39383t1hbb79.jpg)
Eestlased said endale perekonnanimed enamasti alles üleeelmisel sajandil pärisorjusest vabastamisega seoses, enne tunti neid peamiselt vaid ees- ja talunime järgi. Paljuski olenes see, millise nime keegi sai, mõisniku haritusest.
Kuidas eestlased perekonnanimed said
/nginx/o/2016/02/26/5097833t1hae27.jpg)
30. juuli 2009, 17:53
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Laupäeva õhtul käinud mõisa tallimees mööda küla ja käskinud kõigil meestel pühapäeval mõisa tulla, kus nad saavad uued nimed, sest nad on nüüd priid. Nimi lastud igaühel ise valida. Nii küsinud mõisahärra lähima mehe käest, mis nime ta tahab saada, see süganud kukalt ja vastanud, et ei tea. Saanudki nimeks Eitea. Järgmine öelnud, et mida tema vana patune teab tahta, eks mõisahärra ise otsustab. Saanudki nimeks Patune.
Nii pajatas nimede paneku kohta Jüri Parijõgi ning tema jutustuses kirja pandu on saanud legendiks, kuidas kunagi nimesid pandi.
Sagadis öömuuseumi loengute raames perekonnanimede saamisloost rääkinud Eesti Isikuloo Keskuse juhataja Fred Puss tõdes, et tegemist on küll rohkem legendi ja pärimusega ning nimede saamiseks oli mitmesuguseid variante. Kuid oma iva on lool sees: paljudes kohtades võis nimede panek vähemalt osaliselt nii käia. Sellele viitab juba see, et Eitea oli Eestis pärast pärisorjuse kaotamist üsna levinud perenimi.
