Kuidas sõltlase kõrval elades endaga toime tulla

"Ühiskonnas keskendutakse tavaliselt alkohoolikule ja selgitatakse, et alkoholism on haigus. Aga kuidas meiesugused, kes nende kõrval on, ennast aidata saaksid, sellest ei räägita," tõdeb noor, kolmekümnendates naine, kolme lapse ema, kes aasta tagasi tegi otsuse end alkohoolikust lahutada.

See naine, nagu ka mõned teised, jõudis gestaltterapeut Maret Bergs­trömi juhendatavasse kaassõltuvuse tugirühma just seetõttu, et otsis oma olukorrale muutusi.

Naine luges internetist kaas­sõltuvuse kohta, mõistis, et tal on sellega probleeme, ning kuna parajasti oli maakonnas alustamas kooskäimist just vastav rühm, liitus naine seltskonnaga.

Ta oli lugenud palju erialast kirjandust, kuid see aitas vaid teatud punktini, edasiseks oli vaja suhelda endasugustega.

"Käisin algul perepsühholoogi juures koos abikaasaga, aga see jäi soiku teatud aja möödudes. Eelmisel kevadel lugesin lehes kuulutust kursuse kohta, siis vaatasin, et see on just see, mis mul vaja. Kohe ma ei liitunud, sest hetkel oli kõik hästi, siis puutus motivatsioon ja ei tahtnud mehele rääkida. Paar kuud hiljem tekkis tugev motivatsioon ja otsisin grupi üles," räägib keskealine kahe lapse ema, kelle abikaasa alkoholi ülemäära tarvitama kipub.

Kõik algab endast
Kümmekond naist on aasta jooksul kaks korda kuus kokku saanud, et õppida paremini tundma end ja oma vajadusi. Nad tunnevad, et kuuluvad kokku, saavad jagada üksteisega probleeme nii rühmas kui ka vajadusel mõnele rühmaliikmele või juhendajale helistades.

Naised on koos käies vabalt oma tundeid väljendanud, nii naernud kui nutnud, jaganud kogemusi, teinud harjutusi, avaldanud oma arvamust, kuulanud teisi, andnud tagasisidet, kui seda on küsitud.

"Palju üldse neid inimesi on, kes julgevad tunnistada, et on kaassõltlased? See tekitas minus häbitunnet: kaassõltlane - ei suuda alkohoolikust lahti lasta. Jääb kaks varianti. Kas lahutan või tunnistan endale, et olen kaassõltlane. Ja nüüd ma tean, et olen kaassõltuv. Elu koos alkohoolikuga - see on mõjutanud mind paratamatult. Õpin nüüd rohkem vastutama oma tunnete eest, lasen teisel olla see, kes tema on, õpin end vaimselt mitte alla suruma, olema mina ise, arenema. Ei püüa teise eest midagi ära teha või teda muuta," räägib üks naistest.

Kaassõltlasele on iseloomulik võtta vastutust teise inimese eest. Tahtes teda väga aidata, üritab ta kaaslase teo tagajärgi varjata, tehes sellega karuteene. Ta loodab, et kaaslane lõpetab joomise tema pärast.

Kaassõltlane tahab olla kontrolliv, võttes raha enda kätte, jälgides pingsalt teise käimisi, muretsedes, et ta ei puutuks kokku nn halbade sõpradega jne. Mingil ajal tuleb mängu veendumus, et ise ei oldagi paremat elu väärt, usutakse, et peabki kannatama, süüdistatakse selles teist - ja tekibki ahelreaktsioon: algul on kaassõltlane päästja, siis ohver ja lõpuks tagakiusaja rollis.

Kõige hullem, mida teha saab, on passiivselt istuma jääda ja oma kurva saatuse pärast nutta. Need naised, kes on otsustanud tugirühma tulla ning endaga tegelema hakata, on valmis muutuma, aga ka selleks, et nende suhe võib teiseneda.

Aasta jooksul on mõni neist otsustanud koormava suhte lõpetada, teised aga leidnud jõudu elada võimalikult täisväärtuslikult oma partneri kõrval.

"Olen õppinud hetke väärtustama, elama siin ja praegu enda, mitte kellegi teise elu. Mitte elama tulevikuhirmudes ja minevikuhädades. Mitte muretsema asjade pärast, mida muuta ei saa, tunnetama seda, mis on hästi," kõneleb üks naistest, kes elab oma alkohoolikust abikaasaga edasi.

"Meie suhe kujunes selliseks, et ma naersin väga vähe, lõpupoole ei naernud üldse. Grupis käies aga hakkasin jälle naerma, omaette lauluviise ümisema," ütleb teine, kes tunnistab, et tema jaoks oli lahendus suhtele lõpp teha.

Rakveres uus tugirühm
Tugirühmas koos käinud naised ütlevad, et väga oluline on kuskil õppida, kuidas toime tulla, kui elatakse sõltlasega. Tegemist on ühiskonnas suure probleemiga, mis puudutab emasid-isasid, kelle täiskasvanud lapsed on sõltuvuses, neid noori, keskealisi ja eakamaidki, kelle partnerid liigtarvitavad sõltuvusaineid, ning lapsi, kelle vanemad on sõltlased.
"Kuidas globaalselt probleemi lahendada, seda ma ei tea. Aga aprillis alustan Rakveres uue tugigrupiga, et selle kandi naised, kes tahavad muutusi, saaksid tulla," ütleb Maret Bergström.

Mis on muutunud tugirühmas käidud ajaga?

Mina olen selle aja jooksul saanud juurde palju enesekindlust, depressiivseid mõtteid on vähemaks jäänud. Julgen ennast suhtes rohkem kehtestada, mitte võtta vastutust partneri tegude eest ja mitte soodustada teise abitust.

Näiteks kui mehel oli rahaauk ja ta helistas kõnekaardiga, siis pakkusin varem alati ennast tagasi helistama, sest mul on palju odavam kõneaeg. Aga nüüd ma nii ei tee, jätan tema enda probleemiks, kuidas ta helistatud saab.

Ma ei paku oma raha tema võlgade katteks ja samas vastutan nüüd rohkem oma auto kasutamise eest - sõidan ise ja remondin ise.

xxx

Kui varem võtsin süüdistusi omaks ja tundsin end õnnetuna või vaidlesin vastu, siis nüüd püüan teisiti reageerida, võttes oma tunnete eest vastutuse enda peale. Olen aru saanud, et ei ole mõtet üritada teisele seletada, milline ta peaks olema, või süüdistada teist oma viletsas elus. Mingil ajal hakkasin taipama, et ka alkohoolik ise võib olla lähisõltlane.

Kui varem rabelesin, et kõikide meele järele olla, siis nüüd jälgin pigem, et ma laseksin ennast aidata.
Kui varem tundus elu sageli lootusetu, siis nüüd mõtlen, et elu kannab mind ja ma ei saa kogu maailma valu enda kanda võtta ega selle eest vastutada.

xxx