Tillukesest paigast Virumaa piiril, Vägevast, võiks esimese hooga mööda vaadata. Rahulik koht elab oma rütmis, inimhingegi ei liigu maanteel. Maja, millel silt “Kauplus”, on raudlatiga suletud, sealsamas seisab jõude tipp-topp elamu, mille vastas asuvad raudteejaam ja raamatukogu – Vägeva keskpunktid.
Väikese Vägeva küla inimesed ootavad otsust pagulaskeskuse kohta
Need on kohtumispunktid külas, kus elab umbes kolmkümmend inimest, kus koolimaja on kinni, pood asub kümne kilomeetri kaugusel ja raamatukogu laenutusnimekirja eesotsas troonib Erik Tohvri “Ühe katuse all”.
Peamiselt vanematest meestest koosneva küla raamatukogus ootab juhataja Maret Hurt lugejaid. Ta pole veel tänaseid lehti postkastist toonud. Küll aga on ta lugenud internetti. Ta teab, et siia on plaanis luua pagulaskeskus.
“Üldiselt ei taha seda küll. Kultuurierinevus on niivõrd suur, see hirmutab kõige rohkem. Inimene jääb inimeseks, peaksime nendega ikka läbi saama. Meie neid ikka aktsepteerime, aga nemad meid?” mõtiskleb raamatukoguhoidja.
Tema sõnul on nende külas majad hajali, inimesed rahulikud ja omaette hoidvad. Vaikselt välja surevas külas, kus elavad ka mõned kooliealised lapsed, hõljub pikemat aega õhus otsus sulgeda ka järgmine tarkusekants, raamatukogu.
“Lugejaskond on meil väike. Kui tulevad pagulased, siis ühtegi ingliskeelset raamatut meil ei ole, perioodikat ei käi. Araabiakeelsest rääkimata,” nendib Hurt ja jätkab ebalevalt: “Neid peaks ju keeleliselt harima. Ei tea, kas neile on määratud riigi poolt järelevaataja. Keeltekoolid – kuhu need luuakse?”
Loe edasi SIIT.